reede, detsember 30, 2005

mu ema ei ole normaalne:)


Mu ema on täitsa ära keeranud. Tal on külas mingi X mees, kelle asjad olid üle korteri laia kui ma koju jõudsin. Neid muidugi polnud. Kõik see ajab odavalt närvi, või mis? (Ma pole üldse temperamentne)
Aga õnneks on mul Margus, kes oskab oma rootsilikku rahu igalpool külvata ja pealegi sõidan ma 18:13 rongiga Jänedale juventekatega ära - võtame seal metsa sees uut aastat vastu. Tsau!

teisipäev, detsember 27, 2005

paaride päev

Polegi midagi rääkida. Või lihtsalt väsimus.
Täna käisid mul Marie ja Martti ning Kadri ja David külas.

Ja see on meie "jõulupühapäev":
Mina, Helena, Anni + uus topeltõuna tubakas (El Bash)

neljapäev, detsember 22, 2005

unetus

Mind hakkas vaevama üks vanainimeste häda - unetus:) Kui aus olla, siis enda viga ka, aga hetkel vea mõistmine ei tee asja paremaks. Nimelt läksin ma kell 6 pm juba magama ära. Kell 1 öösel tulid silmad lahti ja tee mis tahad..
Möödunud päevast: koolis toimus jõululaat. See oli päeva sündmus muidugi, eriti meie klassi jaoks, just kohe 4 osavõtjat oli. Esile paistsid kõik:D Alustame siis "spekulantidest" ehk Andrei, Janek, Priit. Ootasime nendel omapärast ideed, aga saime vaid veel ühe vahvliteküpsetajate leeri. Sellegipoolest olid nad parimad vahvlivalmistajad. Selle põhjus ei peitunud muideks vahvlites endas: taignas kleepus küpsetamismasina külge ja esines muidki braake. Lihtsalt olid nad oma ühtemoodi tumepunastes särkides ägedad + naljakate "ärimeeste" maine aitas kaasa;) Nad suhtusid kogu protsessi ülima tõsidusega, mis tegi teistele hoopis nalja.
Omad koogid pani lettile veel Kaisa. Jaja, just tema:D Eelmine õhtu kogunesid nad loodusklassi tüdrukutega ja võtsid siis neljakesti ette õunaplaadi küpsetamist. Kuulu järgi oli kook hea, kuigi ma ise unustasin seda maitsta. Siiski ei läinud äri nii tormakalt nagu...
Kärdi ja Tanja lauas. Meie trumbiks oli šokolaad. Tegime šokolaadikooke - mina banaanidega ja Kärt hapukoorega. Viie minutiga oli kogu nänn otsas. Tagantjärele tulid veel õpealajuhataja ja keemiaõpetaja pettunud nägudega, et neile ei jätkunud. Nõudlust oli, oleks pidanud rohkem kooke tegema:P Siit teem järelduse: treffneristid armastavad šokolaadi (pidi aju ka paremini tööle panema;)


šokolaadi-banaani kook

kolmapäev, detsember 21, 2005

"message in a bottle"

I'm sorry I haven't talked to you in so
long. I feel like I've been lost, no bearings,
no compass. I kept crashing into things, a
little crazy, I guess. I've never been lost before.
You were my true north. I could always
steer for home when you were my home.

Forgive me for being so angry when you left.
I still think some mistake's been made, and I'm
waiting for God to take it back. But I'm doing
better now. The work helps me.

Most of all, you help me. You came into
dream last night with that smile of yours that
always held me like a lover, rocked me
like a child. All I remember from the dream is
a feeling of peace. I woke up with that feeling
and tried to keep it alive as long as I could.
I'm writing to tell you that I'm on a journey
toward that peace and to tell you I'm sorry
about so many things.

I'm sorry I didn't take better care of you,
so you never spent a minute being cold
or scared or sick. I'm sorry I didn't try harder
to find the words to tell you what was feeling.
I'm sorry I never fixed the screen door. I fixed
it now. I'm sorry I ever fought with you.
I'm sorry I didn't apologize more. I was too
proud. I'm sorry I didn't bring you more
compliments on everything you wore and every
way you fixed your hair. I'm sorry I didn't hold
on to you with so much strength that even God
couldn't pull you away...


- kiri minu lemmikfilmist.

esmaspäev, detsember 19, 2005



mis maa see on. siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood.
kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.

mis maa see on? kord öö sööb ära päeva
kord päev on nõnda pikk, et neelab öö
ühtmoodi mõlemad siin mööda lähevad
kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.

mis maa see on? kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult küll inimene siin
ja kes selle valu üks kord kokku korjaks
et tuleks armastus ja lõpeks piin

mis maa see on, kus halastus on ohus.
mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud
kus on siin õiglus, kus rahu kohus
kust õiglust otsima peaks vaevatud

mis maa see on? kaastunne siin on roostes
on roostes häbi südameta rind
siit põgeneda võiksin lausa joostes
kuid miski hoiab tagasi veel mind

mis maa see on, mis saab mind kinni hoida
ja milleta ta seda teeb ma ei tea
ta ju ei kata mind, ta ju ei toida
kuid ometigi endaga ta mind veab

mis maa see on, kas suudan teda mõista
mis maa see on, kas suudan enam olla temata
mis maa see on, kuis ometegi mõista
kõik lapsed jätta emata

ma nägin täna kohutavat unenägu.
ma nägin teda.
ja nüüd on hommik ja ma värisen reaalsusest, mis põikpäiselt väidab mulle, et mu uni oli ebareaalne.
see on tunne nagu oleksin ma uinunud ta kaisus ja ärkanud üksi.
vastik tühjuse ja üksilduse tunne.
argh:/




pilt on Maarja tehtud. käisin tal jälle külas Otepääl:)

neljapäev, detsember 15, 2005


One night the moon said to me, if love make you cry why dont you leave your lover. I looked back at moon and said would u ever leave your sky...
Helistasin R.-le täna õhtul, arvestades meie 8 tundi vahet. Oh imet, esimest korda ei suunatud mu kõne kohe kõneposti, vaid ma sain temaga ise rääkida. Harjusin juba voice maili-iga ära;) Aga ta oli lennujaamas muideks...JÄLLE. Alles 3-4 päeva tagasi lendas ta Mehhikosse ja nüüd oli Miami lennujaamas teel tagasi Dominikaani vabariiki. Ma ei mõista kuidas sellest kord villand ei saa... aga noh, töö vajab tegemist.
Igaljuhul sain ma teada vana ta on:) Ma ütlesin, et ei tea isegi kui vana ta on ja tahtsin järgmiseks öelda, et ei tahagi. Aga ta jõudis enne...väike võlu on kadunud.
Ja halb uudis on see, et ta peab märtsi lõpus olema Akapulkas, et siis ei mingit kevadvaheaega koos. Lähen siis Upssalasse või Windsori - igaljuhul Tartusse ma oma sünnipäevaks ei jää. ma usun.
tsau, lähen varsti pittu Mariiniga, ta õel on sünnipäev.

teisipäev, detsember 13, 2005

Musi Tatjake!
Kirjutan seda kirja Poolas, 180 km enne Poola-Leedu piiri oodates kella 3-e, et Eesti reekajuhid ärkaksid ja saaksin hakata kodu poole liikuma. Selle sama lehega üritasime eelmisest tanklast Eesti rekkade peale saada aga kuidagi ei õnnestunud. Juhtub vahel:D Ma annan sulle selle kirja Tallinnas või vähemalt plaanin anda. Kui homme õhtuks koju jõuan, siis põrutan neljapäeva hommikul Tallinnasse, et sind ja oma ema näha! Sorry käekirja pärast ma pole mitu nädalat eesti keeles kirjutanud. Telekast tuleb Avril Lavigne-i lugu, arva 3x, mis ja kes mulle sellega meenub. M. lubas mulle e-maili teel kõik ära seletada, eks näis, mis sealt tuleb. Aga vahet pole enam, mina olen siin, Poolas:D (loodetavast varsti Eestis), ja tema Ateenas, 1. aug. läheb aastaks sõjaväkke. S. saatis just SMS-i, see näeb välja selline: Well, I really miss Samos and of course spending time with you...I hope you're having great time..kisses! Mina saatsin talle SMS-i üleeile ja alles nüüd suvatses vastata, on alles aeroobikatreener küll sul:) :D Igatahes, selle kirjaga tahan ma paari asja öelda. Esiteks: see on 100% kindel, et me kolime vähemalt aastaks Ateenasse, peaks proovima sinna ülikooli sisse saada, peab hakkama Kreeka keelt õppima! Koos! See sinna kolimine oleks ülihea, üüriksime koos korteri ja tantsiks öö läbi nagu korralikud Kreeka naised kunagi... Teine asi, mida öelda tahtsin: Selle aastavahetuse koha pealt ma hetkel ei tea, ei tea, kas saan raha, muidu oleks ülilahe küll, kuid M.-i ei ole ka siis seal või kui isegi on, siis ma arvan, et iga armeest vaba hetke veedab ta koos oma pere või tüdrukuga. Seda asja peab veel arutama ja vaaama, mis siis lõppude lõpuks saab. Eks näis. Kolmandaks, ja minu arvates ka selle kirja kõige tähtsamaks asjaks on see, et ma tahan sulle öelda kui kallis sa mulle selle lühikese ajaga said. See on lihtsalt uskumatu. Olen suht kinnine inimene ja ei lase eriti kedagi enda südamesse, kuid sina lõid need väravad väga kiiresti lahti ja pugesid märkamatult sisse. Oh you naughty girl! See on minu arvates lihtsalt uskumatu" Nii kiirelt ja nii märkamatult! Super lihtsalt, SINA OLED SUPER! Ja ma armastansind selle eest tohutult! Sina vastik väike Treffnerist! Muahh! Jumala üllatav, et mul selle kõige ütlemiseks niivõrd vähe paberit kulus, tavaliselt ei tule mul sõnad lihtsalt pastakast välja, need tuleb välja imeda või läbi lillede aru saada, sest mul ei ole kerge neid sõnu öelda ega kirjutada. Sa ei kujuta ettegi , kui kiiresti aeg seda kirja kirjutades läheb, lausa linnutiivul.


P.S.Ja teisel pool lehte oli pastakaga suurelt soditud: EESTI
(Leidsin Maarja kirja, suvi 2005)

esmaspäev, detsember 12, 2005


Huvitav...mida sa teed praegu? millest mõtled? mis on su unistused? kas endiselt jätad ööseks muusika vaikselt taustaks mängima...
Ma olen üle saanud ega taha enam ajas tagasi minna. Aga sind mäletan endiselt. Huvitav, kas sina mõtled ka vahel, ja kui siis mida..head, halba? Sa oled tegelikult hea inimene ja oled väga paljuks võimeline, kuid midagi su hinged on katki. Ehk keegi teine oskab aidata, ma ei suutnud.

Läksin eile lambist Otepääle ära, hing lihtsalt tahtis Maarja seltsi...väga hea oli.
--> Nüüd panen pildid siia: www.pilt.ee/stella

pühapäev, detsember 11, 2005

jällegi Simo nägemus Tartust.. rahulik ja melanhoolne, või mis? (canon eos 350d)



aga see lugu on lihtsalt parim: http://www.zone.ee/stella/The_Cult_-_Painted_On_My_Heart_(Gone_in_60_seconds).mp3

reede, detsember 09, 2005

Kuss, päälik räägib! (c) Madis Reeman ehk minu füüsika õpetaja.

...arvestustenädal möödub oluliste sündmusteta. Sain täna kaelast viimase töö, mis mul Londoni käimisest oli järele jäänud. Õpetajad teavad seda perioodi muidugi haigusena: tõin neile tõendi perearstilt, et põdesin viirust. Seda nippi soovitas mulle muideks klassijuhataja, et ei tasu selle reisivormiga ja õpetaja allkirjade kogumisega tegeleda, lihtsam ja loogilisem on haigeks jääda.
Halb uudis on aga see, et meil K-ga ei suju kuidagi üldse viimasel ajal. Ma saan aru, et tal on oma probleeme ja seepärast võib vahel äkkilisek muutuda, aga tema ütlused on saanud liiga teravateks viimasel ajal. Täna sööklas olles avastan järsku, et mata konsultatsioon on juba käimas ja hakkasin kiirelt klassi poole liikuma. Teel aga märkasin, et K. istub veel rahulikult laua taga ja diskuteerib millega üle. Tahtsin siis sõbralikult öelda, et kuule, tund käib. Mille peale sain siis midagi valdkonnast a la "ma tean seda ise ka, ja miks sina siis seal pole kui siin targutad". Nojah, inimesed lihtsalt ON erinevad. Ja minu viga on see, et ma muretsen teiste pärast liiga palju.
Aga ok, mis me ikka negatiivsest räägime. Räägime hoopis tänasest õhtust. Plaanis on Ekraan ja film PÖFF'i kavast "Maa ja tuhk" (Earth and Ashes)
Draama2004
Les Films du Lendemain, Afghan Film, France 3 Cinéma
Vana Dastagir ja tema lapselaps Yassin asuvad rännakule läbi kõrbekuiva Afgaani maastiku kaugesse orgu, kus töötab poisi isa. Dastagir peab oma pojale teada andma, et nende küla on pommirünnakuga hävitatud, ainsateks ellujäänuteks tema ja Yassin. Katkematult saadab vanameest mälestus hirmsast ööst, mil kogu tema perekond suri ning väike Yassin kurdiks jäi. Alateadlikult püüab ta kohtumist pojaga edasi lükata kartuses, et kohutavad uudised äratavad tolles viha ja kättemaksusoovi. Teeveerel autoküüti oodates pihib ta oma muresid kohalikule sillavahile, lahkele poodnikule ja salapärasele naisele, kes samuti teel. Kõik nad on ohvrid selles sõjas, mis kusagil väljaspool ekraani ikka veel kestab. Selline lugu.

neljapäev, detsember 08, 2005

6.000.000 pikslit
3x optiline suurendus
kaal 155 g koos mälukaardiga ja akuga.
teeb suurepäraseid pilte pimedas
minu uus mänguasi;)
Lisaks sellele olen muidu õnnelik ka. Esmaspäeval sain kõne nii S.-lt kui R.-lt. Sai otsustatud, et lähen 3-5 märtsil Frankfurti. Kõik paisteb olema liiga hea, et olla tõsi, nõnda öeldakse vist selle kohta?:) Anyway, tuli mu teine emme Venemaalt tagasi ja ma sain jälle komme(A) Vene kommid on üle kõige muideks, eriti "Krasnqi Oktjabr" ehk eesti keeldi "punane oktoober". Ja Mariele pakkusin täna veel Moskva kõrgeimat sorti vorsti:) Kiideti heaks;)
Ema pärib, mis jõuludest saab. Ja kust mina peaks teadma?:D Improviseerime, nagu alati!
Päeva tähtsaim sündmus: kunstiajaloo arvestus 5-

laupäev, detsember 03, 2005

teisipäev, november 29, 2005

Tohutult palju kohustusi, ma upun...
Aga väljas on pidevalt pime ja külm. Siin ka pilt Tartust...



...Simo tehtud.

reede, november 25, 2005

Newsflash: S. is coming to Estonia! I don't even know how to react, too tired of waiting. It's been 5 months since I saw him last time. I believe we are too strangers for now. I remember how I used to be in 7th-sky when he rung me in the beginning... Now I just laughed when he called me today and sayd he's coming. I said I don't believe him until I'll see him in the airport.
And how to react when it'll really happen? I'm lost in thought
.

neljapäev, november 24, 2005

Tagasi Maarjamaal ja suremas peavalusse. Lähen nüüd voodisse, ehk uni aitab: täna ainult 4h öösel maganud.

Ja häbi sul olgu Simo, et sa ei viitsinud mulle Hitlerist materjali raamatukogust tuua. Mul homme esse ajaloos...:/ Ja nüüd pakkuga, kas ma olen valmis selleks?:P

adjöö

pühapäev, november 20, 2005

Kuna tuli välja, et Stoke Mandeville's puudub internet, otsustasin ma oma muljed paberile kirja panna, et hiljem kogu see kupatus sisse trükkida.
Hetkel istun ma konverentsiruumi põrandal (väike vaheldus toolile). Meie prantslasest peaorganisaator Jean-Luc seletab midagi ees oma armsas inglise keeles.
See selleks. Üldiselt on olukord nõme. Mida kauem ma siin viibin, seda mõtetum see üritus mulle tundub. Kõik meie: inimesed 28-st Euroopa riigist tegelema mingi jamaga. Üritame koostada deklaratsiooni. Lisaks sellele saime veidi enne ühe veelgi nõmedama ülesande: mõelda välja spordiklubi vastavalt etteantud sihtgruppile 13-st liikmelistes rühmades. Kõlab lihtsalt, kuid süvenegem ülesandesse. Kas peab välja mõtlema maja projekti, duširuumide arvu või tegevuse? Täiesti sürr. Ja me ei saanudki konkreetset vastust oma segadusest tekkinud küsimustele.
Ühesõnaga ma tahan koju. Ma lihtsalt tunnen kuidas mu kallis aeg läheb raisku:/ Kooli tahaks ka:) Muretsen selle pärast, sest puudun ju kokkuvõttes tervet 6 päeva. Õnneks pole kolmapäev enam kaugel.

Lähme nüüd ajas tagasi - R. ja õhtusöök ja stuff. Eelmises postituses lõpetasin vist õhtusöögi maksumuse kirjeldamisega. Järgmisel päeval läks Kerttu tööle ja natukene hiljem lahkusin ka mina Mariliisiga oma kallist indude rajoonist kesklinna suunas.
Alustuseks suundusime rajooni, mis kerkis püsti viimase 10a jooksul, seega väga kiiresti. "Canari Wharf" erineb kordinaalselt muust Londonist. Seal viibides tekib tunne, nagu oleks hoopis New Yorgis. Tohutult palju tohutult kõrgeid hooneid. Ümberringi liiguvad inimesed kõik esinduslikult riides, lipsud ja värgid.
Teen nüüd väikese pausi kirjutamises. Pean grupis kaasa tegema...Jee, elaga spordikeskus!

reede, november 18, 2005

Ma olen tagasi restoraanist.
Btw, kui enne midagi segaseks jäi, siis: Kerttu on Martti Mägeri õde, kelle pool ma Londonis ööbin ja Mari-Liis on samuti Tartu plika, kes täna saabus UK-sse lihtsalt puhkama. Samuti peatus Kerttu pool - elame lõbusat kommuunielu.
...RESTORANIST: seda valis Kerttu, kuna kõikidele teistele on see linn võõras. Sattusime suht fancy-sse kohta. Tulemus: tüdrukutele meeldis Rafael ja arve oli 196 naela. Täpselt nii, ma ei pannud mööda. Võtame nüüd kõik oma arvutid välja ja korrutama selle arvu hetkel kehtiva kurssiga, mis on peaaegu 24 krooni...ja saame midagi astronoomilist. Mul on lausa häbi.
Ahjaa õhtu lõpetuseks sain armsa sõnumi;) "...so beautiful and simple as u are." aww:D
Nüüd on tuttu minek. Homme vara üles(7 am) ja 9 oleme juba linnas valmis oma turismituuri alustama.

tervitused eestisse!! siin on ka tohutult külm:/

neljapäev, november 17, 2005

MA OLEN LONDONIS!!!
Siin on väga põnev, seiklusi jätkub. Ma pean kiirelt tegema, sest me lähme kohe Kerttu ja Mari-Liisiga restoraani välja. Täna on siis ühe dominiiklase õhtu. Sain temaga tuttavaks BigBusSompany turistide bussil. Ta on ülimalt meeldiv mees. Tegeleb surfinguga ja igasuguste teiste veemõnudega millest ma pole varem kuulnudki. Aastaringselt rendib ta Miamis korteri, et seal siis veel käia. Ja raha teenib veel hotellindusega. Ma rohkem ei pärinud, ei huvita ka. Anyway, tahab ta täna minuga välja minna ja selleks on nõus mu sõbrannase eest ka maksma:) lasku käia...
Eile oli muide Steve´i päev. Ta tuli mulle Gatwicki lennujaama oma fancy autoga järgi ja viis siis pärastpoole meid Kerttuga välja ühte itaalia restosse. Teenindas meid muideks vene leedi ja kokk rääkis ka täitsa slaavi keelt:D Ahjaa, Steve´i autost. Astusin parema ukse juurde ja siis mu käest küsiti kas ma tahan ka võtmeid:D Ma ju eesti mats unustasin täitsa ära et neil on rool vales kohas. Veider oli nõnda sõita:))
Hiljem lisan ka pilte:P ahjaa, kommentaaridesse võite ka küsimusi pilluda, ma tõesti ei jõua msnis igaühele rääkida:) Rafael juba helistas....

pühapäev, november 13, 2005

Sisukas kuid masendav päev.... Veetsin selle Olga seltskonnas, oli tõesti vahva koos olla üle pikka aja: lahendasime tema koduseid töid matas ja tiirutasime linna peal autoga. Aga.. alati on see kuramuse aga.
Tema probleemid isiklikul rindel panid mind mõtlema ja tuletasid meelde oma suhete sit*a. Täiesti jube on olla. Vajaksin praegu tugevaid käis, kes ei laseks mind lahti. Olen nõme rändlind. Tulen, et hüvasti jätta ja siis uuesti ära minna.
Armastuse vastu ei aita uue armastuse otsimine...

p.s. Simo on tore, vägagi tore (Kaisa lemmik muideks), kuid(vahelduseks aga'le) emotsionaalselt tühi mu jaoks. Elame-vaatame, mis saab.
p.s.s. Stavros (kreeklane, kellega ma tutvusin suvel Samose saarel) tuleb arvatavasti jaanuaris Tartusse.

Huh, kuidagi kergem hakkas oma mõtteid peas ära süstematiseerides ja siia kirja pannes. Asun nüüd õppimise ja toa koristamise kallale. Mu tuba näeb lihtsalt skeeeeeeeeeri välja:D Seal toimus vist looduskatastroof.

laupäev, november 12, 2005

Viltune kadreering nr.1
(jalutuskäik Helsinki kesklinnas)

Viltune kadreering nr.2
*aken Helsinki kesklinnas

lohakas

Tartus tehtud ilupilt

"Leia Tallinn"

Ilus hetk. Võõras tüdruk. Vaatan.
Rosella pardal Tln-Hel

Kaisa tegi proovi

Pildistatud Helsinki õigeusu kirikus.
Midagi minu vene hingele.
(pime oli, välku pole)

Kirikukuplid.

Oodates saabumist sadamasse.

Sambad

Lipp, mis kuidagi ei tahtnud laialt lehvida

pühapäev, oktoober 23, 2005

News headlines:

1. I have the holidays from school ill 30. October.
2. We went to a club with Helena yesterday.
3. I've lost 2 kg:D
4. I'm going to Finland on Tuesday with Kaisa.
5. ...and overall feeling is kind of good;)

laupäev, oktoober 22, 2005

On see sügis, mis ajab nostalgiat ja masendust peale?

...Leidjal palun tagastada mu hingerahu ja naeratus.

laupäev, oktoober 15, 2005

I'm tired of revising for my test in school. I could do with a nap, but I have no sleep, although it's already 11 pm. Stange mood in short - maybe it's all because of miaginary problems I have in my mind 24/7.
Btw, tomorrow is a last election's day, so I'm going to election district and vote for somebody - to be honest I still don't know whom to give my vote:) But one's for sure - enough of scandalous electioneering: the most stupid idea of an Estonian politician was to send pillows with his photo on them to nursing homes. This man can't be sanely.




At Kaisa's place in September, after her arriving back to Estonia from France, where she left her heart;) I'm in the middle, Kaisa on the left hand and Kristel on the right!

reede, oktoober 14, 2005

kolmapäev, oktoober 05, 2005

käimas on IFs tund ehk informaatika süvakursus. Omamoodi masendav, sest teemaks on programmeerimine ja pascal. Mina olengi see kirglik programmerija.
Teine halb uudis on see, et õhtul tulevad soomlased kooli. Mul on veel piisavalt halbu mälestusi rootslastest, et sellise sündmuse pärast rõõmu tunda, eriti arvestades seda, et ma pean 2 nendest enda pool majutama. böö.
Aga ära öelda ka enam ei saa, täiesti haige olukord.
Any good news?


Bielefild, Deutchland. '2004

reede, september 30, 2005

I'm getting used to this stressful life without any sunshine, although it makes me feel miserable. Still I don't like complaining, so it would be better to skip the details.
I would like to have remote control of his mind...
btw, I'm going to UK in November: an orgnisation selected me to participate in *the european youth and sport forum 2005*.


neljapäev, september 29, 2005

I'm dreaming about a wide window sill, like the one I had in my Tallinn's room previous summer. I was sitting on it for hours and enjoying a view on the city. Usually I had a chat by phone on the same time, also for hours, as it was free to call between same company customers. I reveld in the loneliness.
Give me a ring.


kolmapäev, september 28, 2005

Nõnda näeb siis mind Kaisa:) väljavõte meie krokii tunnist:

pühapäev, september 25, 2005

...inimesed olid muutunud nagu väikeseks lapseks, kes kuud nähes sirutab käed ja karjub: minu kuu tõuseb minu metsa tagant minu merest.
A.H.T

kolmapäev, september 21, 2005

depressiooni ühendriigid

Ma tean mis mul viga, see imelik tunne sees, mis ei lase rahulikult elada, rahulikult olla, rahulikult midagi järjepidevalt teha. See tunne tekib mingist muutusteprotsessist, mis minus pidevalt toimub. Ausõna, ma tunnen ise ka, et olen veel "toores" inimene ja mu vaated/arvamused ei ole kindlalt paigas. Niiet kõik teie, kes te minuga iga päev suhtlete, pidage meeles, te mõjutate mind! Seda teadannet ei tohiks muidugi kurjusti ära kasutada. Ma pidasin silmas, et olen endiselt väga õrn olend, selline täitsa haavatav ja kergesti murduv peaaegu 20-aastane neiu, kõigest varsti 20...:/
Ja tegelikult teine teadanne veel: ma olen üksi, täiesti. See on täitsa kole, kui nõrk ma üksi olen. Ma pole ma ise, kui pole kedagi, kes hoiaks, hooliks. Siis te näete ainult poolt minust, avamata kevadlill võimisiganes, aga hetkel tunnen ma ennast hoopis närtsiva lillena, sest suvi just lõppes...siis on aeg minna kollaseks, kuivada kokku ja langeda talveunne. Nii ka mina.

Ahjaa, ja aplaus mu tüütule emale:) Tast sai aasta õpetaja!

Ja üle kõige tahaks endale praegu Chalice'i uut plaati *süsteemsüsteem*. Ehk on vabatahtlike rahakotte?:)

Adjöö.

p.s. homme tulevad rootslased.

kolmapäev, september 14, 2005

/.../Aga mina arvan isegi, mida rohkem naised õpivad mõtlema, seda vähem saavad nad tunda, mis on tõeline armastus. Armastus põgeneb laostava mõtte eest./.../ A.H.T.
Seda sama arvan ka mina - et mida rohkem ma mõtlen, seda vähem ma usun, et plaan asuma Kreekasse elama saab teostatud. Isegi raamatud ütlevad Kreeka kohta: allasurutud individuaalsus, samas tähtis on mass, ka ebakindlus kõige uue ja võõra vastu ja maskuliinsuse domineerimine ühiskonnas - seega "hai" tüüp: tähtis on võim, edu, saavutused. Kõiki risti-rästi sellele, mida ma tähtsaks pean. Isegi Margus ütles kord, et mul pidavat olema palju mõistust ja vähe süda. Huvitav, kumb pool võidab? Ja kuhu kadus mu temperamentne vene hing? kurb...

kolmapäev, august 24, 2005

Ohhh... ma olen surmväsinud. Ei oskagi öelda miks, aga lõunauinaku luban endale kindlapeale - kohekohe varsti, kui selle sissekandega ühele poole saan:)
Enivei, ma avastasin eile, et võin olla väga tubli. Läksin Marttiga õhtupoole jooksma ja vaat et ise imestan - 10 km saigi läbitud. Ajaliselt ei oska kahjuks öelda, kuna meil polnud kella kaasa. Aga u tund-poolteist see võttis ikka küll. Martti loomulikult ei jooksnud, ta läks kergemat vastupanuteed, valides endale rulluisud tossude asemele jalga:P Hea seegi, temast oleks ka autoga trip'i võinud oodata:)
Ja eilne päev oli üleüldse tore: sain üle pika aja kokku Kerstiga. Ta näeb endiselt hea välja;) Rääkisime siis elust ja ilmast ja lihtsalt nautisime ükteiste seltsi. Vahva positiivsusesüsti sain küll ära. Ja õhtupoole tuli Maarja - veel üks härmakas. Temaga rääkisime loomulikult Kreekast:) Kreeka siin, kreeka seal...teema jätkus ka täna. Me pole siiani 100% otsustanud mis moel me lähme sinna järgmine aasta elama. Kaalukausil on vabatahtliku teenistus või siis mõne tööotsa otsimine, mis ei saaks olla kindlasti kerge meie kreeka keele skills'idega. Uurisin veidi asja ka oma organisatsioonilt ja tuli välja, et nendel puudub hetkel raha toetada mind kui saatvat organisatsiooni, nii et ka saatva-vastuvõtva organisatsiooni otsimine ei ole mitte kerge. Kuid ma usun, et me jääme ikka vabatahtlikkuse juurde. Edu meile!:)



Tatjana aastat 5 tagasi (Stockmanni ees)

kolmapäev, august 17, 2005

I'm at work...again, sitting in a port and doing nothing, because here is too few passangers: end of the summer, bad weather (as usually) and workday. It is so boring that I went downstairs in a store and bought myself newspaper, chocolate (my favourite Kissmet) and later got a little cup of coffee. Now sitting in fron of pc and enjoying all that:) ...also watching people leaving Estonia to Finland, lucky them. I would also want to get away from here to Greece. "Attention please, all the passengers of Regina-Baltica are kindly reguested to... bla bla bla", and it goes on every day - ship to Sweden is leaving soon. But it's not a topic a ment to speak about.Some minutes ago I read an article about 51-years-old ex-supermodel Christie Brinkley comeback as a CoverGirl commercials face: "In America dominates a huge fear of the age and this commercial will show how pleased I am with my age". This word led me again to thoughts about Greece - about Greeks attitude to the life, age, family etc. As it seems to me, they don't have this stupid "senescence-phobia" as most of Europian people do: so they life point become to live as much as possible and as fast as possible - hate that, even more now, when my 20. bithday is nearing. I like the way Greeks take life - with enjoyment, peacefully but exhaustively. I hope you understand what I mean, and if you don't - go to this amazing country;) SO...again, I came to conclusion that I love Ellada.

*Greece is everything to me, it's work as well as love - the most important thing in my life.* (Might sound strange/funny - but true)

laupäev, juuni 04, 2005


lähen kohe magama...poen voodisse, oma külmade linade vahele. Tuju on null ja tahaks korraks sellest maailmast eemale..unemaailm kõlbaks, kuigi seal juhtub ka imelike asju. Nägin täna päeval unes, et Gilber pani rattaga matsu. Muidugi jäi see ainult minu teada, sest suhteliselt ebainimlik oleks sellisest unest enne võistlusi teisele rääkida. Millega need võistlused täna lõppesid ei taha ma mainidagi. Täpselt nii kõik läkski.
Üle kõige maailmas tahaks praegu tema kõrval olla, aga ta ei suutnud minuga telefoni teelgi rääkida... Ma ei teagi mida mõelda, veider tunne on sees. Nagu oleks kõige lähem inimene maailmas ja samas kõige kaugem ka. Isegi isa küsis, mis viga, kui pool tundi tagasi mind Mardi juurest koju tõi. Ei suutnud seal oma mõttetega täidetuna enam sotsialiseeruda...
ööd

neljapäev, juuni 02, 2005

Deutschland, aastavahetus 2003/2004
Tanja ise tegi

Meenutab Mr. Beani autot?:)) Eks ma ise ka naersin, kui nägin seda autot esimest korda elus:) Põgenesin just kähku kirjandusest, et Juvente Germany talvelaagrisse minna. Reisiplaan oli selline, et Tartust Hamburgini Jan Jobmani autoga ja tagasi lennukiga. Ja kui ma seda autot Treffneri ees nägin....:D haha, hüsteeriline naer võttis must võimu. Auto oli muidugi armas, veel armsamgi kui selle pildi peal, sest katusel oli vana kohver, kuhu sai oma kotte panna, sest muidu ei mahuks midagi ära. See muutis auto veel naljakamaks teiste autojuhtide silmis:D
Jani jaoks tähendas see auto midagi väga suurt, perekonna reliikviat, kõik tema esivanemad sõitsid Cooperitega. Ja samas oli ta tüüpiline mees, ta võttis sellelt autolt viimast, mis võtta andis, et ainult teised naeratavad autojuhid tast mööda ei saaks. Vaene Cooper võitles kogu Tartu-Hamburgi tee uuemate autodega, demonstreerimaks oma kõlblikust (õli kulus ka meeletult).

See oli väikseks vahepalaks. Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et lähen KREEKASSE:) Mu rõõm on ääretu, ma ei suuda lihtsalt paigal püsida. Varsti peaks isa mulle raha ära tooma ja ma suundun Estraveli büroosse lennupiletite järgi. Tegu on projektiga, mille raames 70% reisikuludest tagastatakse. Pole paha, ma tean;) Aga nõnda olen ma juba Itaalias, Norras, Saksamaal ja Belgias käinud - unustamatud hetked. Seega ootan ka sellelt reisilt midagi erakordset, et oleks hiljem meenutada ja siia midagi kirjutada:)
Ainus, mis mu rõõmu hetkel segab on kool:D (kuigi praegu sellestki mõeldes tuleb naeratus näole) Homme on nimelt MAs10 arvestus ehk matemaatika (süva) 10. kursuse saatus saab homme otsustatud. Kaisa tegi juba täna selle ära, aga kahjuks ei näinud ma tema näol rõõmu, hoopis vastupidi. See tekitas peas kohe 2 halba mõtet. Esiteks see, et kurb sõber kõrval ei tõsta kohe mitte teps mu tuju: ma üritasin küll lõpmatult rääkida, et ta mujale kõrvale juhtida, aga ei, tunnen et ei tulnud välja, poole tunni vältel sain vastu ainult "jah, jah, jah...". Teiseks paneb muretsema ka see, et kui Kaisa seda tööd ei osanud....et mis siis minust saab:D Tegu pole madala enesehinnanguga, vaid kaine mõtlemisega. Aga eks homme näeb.

Praeguseks aitab...lähen mõttetega tagasi muusikamaailma All Saints - Never Ever

laupäev, mai 28, 2005

Kerly Ilves

Nüüd ma naeran tervele maailmale näkku: püüdke olla sama õnnelikud kui mina;) Isegi oht jääda suvetööks matas mahakirjutamise eest ei pane mind enam muretsema. Järjekordselt mõistan kui tähtis on elus inimesed, kes sind ümbritsevad, ja tänan, et mul on selliseid inimesi, kes panevad mind edasi liikuma ja naeratama.
Ma usun, et täna tuleb ilus päev. Kui Becca saab oma viimased unenäod ära vaadatud, lähme kuhugi välja, Aurasse võib-olla (kuigi tema telefon heliseb juba ammu vahetpidamata). Ta on ka üks nendest sõpradest, kellega koos olemisest ei saa vist kunagi villand. Kõige rohkem imestan ma tema juures sõbralikkust ja heatahtlikkust, pole teist sellist veel näinud. Ma võin küll kommenteerida Triinu riideid Eurovisioonil, aga tema lihtsalt kuulab ära ja läheb teemaga edasi - võrratu. Sellepärast tundub ta eriti pettunud, kui jälle kusagil kostab kommentaare tema pihta - ülbe, ego jne.
Eile nägin ise kuulsuse pahemat külge: kuidas mõned inimesed suhtuvad Beccasse, olnud teda ainult üheks hetkeks näinud. Eriti valmistas pettumuse asjaoli, et see polnud mingi kõrvaline isik, vaid inimene, kellega ma pean nii mõnigi kord veel oma elus kokku puutuma. (vene veri läks küll kohe keema, aga õnneks/kahjuks superego(Freud) sai mu mõttetest üle)
Butt still, lõpetaks positiivse noodiga: Tanja on õnnelik;) Selle eest peaks tegelikult ühte inimest personaalselt tänama, aga küll ma sosistan talle seda vaikselt kõrva...kunagi (:
Listening to: sellel öösek kõrvetatud "special edition Tanjale Rebeccalt":D

teisipäev, mai 24, 2005

Ilus hommik. kell oli alles 6:20 kui ma olin juba üleval, isegi äratuskella polnud vaja, pealegi see pidi oma 40 minuti pärast alles käiku minema.
Ja tuju on ka hea, psüholoogist oli abi, ta on lihtsalt suurepärane inimene ikka:)
Ja eilne õhtu...see oli ka tore, lugesin Tõde ja õigust emajõe ääres ja nautisin päikest. Aga ma pean endale uue koha raamatute lugemiseks otsima, sest need kiikuvad pingid on liiga populaarsed. Iga kord saan uute inimeste/seltskondadega tuttavaks:) Nendel pinkidel on eestlased tavapärasest julgemad:D
Ainus mure...söögiisu pole, üldse:S Ma ei suuda 125 g jogurtitki endale sisse ajada... Ei teagi milles viga. Aga üks on kindel - täna tuleb suurepärane päev:)
Haloha! (:


teisipäev, mai 17, 2005

stron enough to leave without you:P *cher


Tanja is back in business.
Kutsuti lausa Hiiumaale nädalavahetusel, aga ma mõtlesin järele ja...ütlesin ära. Kui ise ei suuda endale sellist lõbu lubada, siis ei lähegi - iseseisvus on üle kõige. Pealegi lähen parem selle raha eest Saaremaale Janele ja tema Musi-Gretele külla. Igatsen neid nii väga...vaatasin täna just taas Jane pilte sellest ajast, kui Grete oli veel kõhus ja ma sain neid näha nii sageli kui tahtsin.

Nüüd pean jälle katkestama oma mõttelendu, sest Anastassia helistas ja kutsus välja, või õigemini sisse - lähme pesu- ja juveliirpoode ründama:)

pühapäev, mai 08, 2005

6. päev...keeruline on olla. Järjekordselt veendusin, et inimene on harjunud mugavustega. Ka tunnete osas. Seda vist nimetataksegi armastuseks? Ma ei tea enam, ma pole enam kindel kas selline asi nagu *armastus* üldse eksisteerib. Aga see oli...kindlalt, vähemalt minu poolt, ja ma nägin seda ka tema silmades...
Selline tunne valitseb, nagu suudaksin praegu kirjutada meist terve raamatu, sellise paksu, mida keegi tavaliselt ei viitsi lugeda, kui seal pole muidugi peal kirjas "lord of the ring". Aga mina loeksin, uuesti ja jälle, sest ei taha unustada. Mälu pole aga igavene...ja ma tunnen kuidas vaikselt mälestused libisevad peast minema. Ja sellest on nii kahju. Aga selline raamat jääb siiski kirjutamata, sest mulle ei meeldi kurvad lõpud, elu on niigi kurb, et seda veel täita masendava lektüüriga.
Kus, millal ja kellega ma ka polnud, teadsin ma alati, et mul on olemas TEMA. Seega mind armastatakse. Ma teadsin, et mis ka ei juhtuks, on tema alati see, kes toetab, kuulab ära ja jälle...armastab. HAHA. TANJA ONA NAIIVITAR.
Või olen ma isegi kõiges süüdi? Vähemalt (telefon heliseb, ma ei viitsi vastu võta) nädal aega tagasi mulle öeldi, selgelt ja konkreetselt: "Ma ei armasta sind enam, see tunne on kadunud, mul pole enam tundeid su vastu". See oli nii veider...ma ei uskunud, ma ei tahtnud uskuda, oma käitumisega sundisin teda ütlema seda uuesti ja jälle, lootes et see jõuab mõistuseni. Vahepeal läksin nii segadusse, et tekkis tahtmine ennast näpistada. Siis ma ka ütlesin "Vaata siia, see olen mina - Tanja, ja sa armastad mind". Terve see aeg mu hing nuttis. See oli veider nutt...pisarad lihtsalt voolasid, ei midagi muud, nagu mõni marmorkuju.
Sellest päeva muutus kõik. Kuigi ma vajasin aega, et antud informatsioon pärale jõuaks, kuid nüüdseks on see kindlalt olemas, peas, ja seda valusam on.

esmaspäev, mai 02, 2005


minu maal

Hea, et ma ei ela Platoniga samala ajal, muidu läheksin taga tülli. Nimelt maailmatuntud matemaatika oli äge kunstivastane. Ma ei elaks seda üle, samas mu vastuhakk oleks mõtetu. Nagunii mäletaks ja austaks teda kõik nagu praegugi, ja mina oleks ammu unustatud väike tühine mässaja, sest Aristotelesega oleks võimatu võistelda. Samas ma austan teda siiski kui matemaatikut, ei saa salata...

*telefon: helistas järjekordne klient: veel rohkem tõlketööd, veel vähem vaba aega ja natukene rohkem raha.

pühapäev, mai 01, 2005

Olen tagasi, väikses-vaikses Tartus...
Eile sai kooliinimestega Linnateatris käidud. Seda võiks nimetada lausa teatrimaratooniks - 5 tundi "Tõde ja õiguse" II osa (loomulikult pausidega, but still...). Vaatamata minu kartustele möödus aeg valutult ja etendus jätis sügaivamad muljed. Ma tõesti ei uskunud, et see ni hea saab olla. Eriti jäi silma üks Hugo õpilastest (Bert Raudsep) - väga hea karakter ja veelgi parem mäng. Tahaks näha seda veel, veel ja veel...
Üllatuseks endale häiris ainult 1 osatäitjatest - Indrek ise. Ma tõesti ei oska põhjendada miks, arvatavasti kunagi koos klassiga samanimelise filmi vaatamise mõjud. Igaljuhul ei suutnud ma näitleja emotsioonidest mõista Indreku hingeelu, jama.
Kuid ma usun, et nähtu mõjus hästi nn "Hugo vaimule" igas treffneristis, kes sellest elamusest osa võtsid. Tore on ikka õppida Koolis, suure tähega koolis, mis on nagu inimene - mälestustega ja ajalooga. Teine tunne kohe...


“Keegi ei armasta eestlast, eestlane isegi ei armasta. Venelane armastab venelast, sakslane sakslast, lätlanegi armastab pisut lätlast, aga eestlane eestlast ei armasta, tema armastab venelast ja sakslast – niisugune on eestlane...”

kolmapäev, aprill 27, 2005

Kuuldes inimest tantsima õppivat, pean ma ikka naerma, sest mispärast ei õpi nemad ka magama? Meil on ju küll elurõõmusid, miks siis veel õppida rõõmus olema?
K.J.Petesoni "Päevaraamatust"

laupäev, aprill 23, 2005

ära muretse, sind pole tegelikult olemas - sa oled teiste väljamõeldis, et oleks kedagi armastada, kellestki hoolida ja kellegiga olla...

teisipäev, aprill 19, 2005

Meeletult valus on ikkagi, tahaks nutta. Oli pere - ei ole peret. Vajaks praegu kedagi lohutava jutuga, ise ei suuda enam nii emale kui endale psüholoogi mängida. Enam ei teagi, mis homne päev toob, loota jääb vaid endale.



K. Nurk - 8. aprill, 2005 (õhtul pärast Kaarli esimese näituse avamist)
Minu versioon nädalavahetusest tuleb kunagi hiljem, siin kopi-peist annika blogist;)

Reede: Olin 2 tundi koolis ja läksin siis HTG-sse. nägin seal üht inimest..tema vist mind näha ei tahtnud:S..no mida iganes:D Räägin siis natuke oma hullumeelsest nädalavahetusest(algus reedel) See kõik algas ühel kaunil ja väga soojal reede pärastlõunal kui mina, Maria ja Tatjana läksime Tartu maantee äärde hääletama. Läks mööda nii umbes pool tundi kui üks träätsu karjuv auto peatus. Sees oli üks äärmiselt sodi inimene ja õnneks üks kaine autojuht. See esimene oli Tanja endine klassivend vms.. Järgmised 2, 15 tundi möödusid tagaistmel piineldes..jube:S..volume oli põhjas. Lõpuks läks meil endal ka juhe kokku ja hakkasime tantsima ja "trääntsutama". Kui me lõpuks maandusime siis oli mingi eriti mõnus peavalu:S.

Puhkasime ðoppasime ja õhtul läksime Populari. Muide inimesed blokeerisid mind. Olin natuke kurb. Aga ka mitte eriti. Koit kekutas oma naisega seal. Kift oli. Ilusad inimesed. Varakult voodisse. Tanja, mu voodikaaslane tuli ka hiljem;).

Laupäev oli ka lõbus ja meeletult mõnna:P...pikutamine, rabelemine. hullud päevad. Kohvitamine Justiniga. Tanja seelik. Sättimine. Justini sünnipäev. Viin:). jne jne... Läksime siis koos oma travveling drinkidega Terrarimisse. Justin kohtras seal üht kena ameeriklannat:). Tantsisime ja tuli see n.ö stripilugu.(emf-unbelivable). Jällega palju inimesi, tuttvad näod. Selline üldse möll käis. Olen suht kindel, et see kordub varsti. Mõnus seltskond sai ju kokku. Kella 3 ajal läksime Riffi..ja siis see juhtuski..:S

Samm, Samm, Aste, Aste..ups..appi..kukkusin. Alla. Trepist. Keerdtrepist. Ai. valus?. ojaa..mu peal ja pea valutasin. Kanni peal laiutas suur sinikas. Nutan. Valus on. MA oleks end KOGEMATA ära tapnud. Jube inimene. olen tulevikus ettevaatlikum?! Kindlasti. Hirm. Peotuju läinud.nutan... Voodi. Tahtsin väga...

Hommik. Kell 9. pea käib ju veel ringi..jube:S..tahan puhata. Tuju on jälle parem. Tanja on super. Kartulipuder:). väkk..paha olla. Staarikleepsud. Vesi. Krdima kallis bussipilet.Tudume. Tartu!!..lõpuks. olen rahul. Järgmine päev on ajaloo kontrolltöö ja pea ja kael valutavad. Muide ma tegin selle töö ikka lõpuks väga hästi ära,ma arvan. Kael on ikka kange...vastik. Ma olen mõrvar.

lühikesed laused?! Vahet pole. kunstine:)..või mis. Picasso ja muud sellised. Mulle meeldib see auto, mille nimi on picasso. Sidrun.(Vahepala)

pühapäev, aprill 10, 2005

lisan siia ka enda tehtud retsensiooni samast raamatust:
"Ei ahne ega isetu - küll on inimeste ilmas keeruline seal kahe äärmuse vahel laveerida"

Kati Murutar, “Puugid kuubis”
Kirasjastus Vastus, 2004.


Kati Murutar: 1992. aastal ilmunud skandaalne raamat paljastavate intiimelu saladustega, 1998. aastal plahvatanud skandaal seoses autori süüdistusega vabameelsuses usumehe ja abilinnapea pihta, 2002. ajakirjas “Kroonika” ilmunud alastipildid, skandaalsed telesaated ning palju artikleid erinevatel teemadel alates seksist lõpetades puskariga. Samas abikaasa ja nelja lapse ema. Mis tundeid tekitab?

Iga hinna eest massidega manipuleerimine tiraaži suurendamiseks jätab minu jaoks kirjanikust odava mulje. Mõtetega läbi lüüa ei suuda – skandaalidega ikka saab. Raamat on kergesti loetav tänu sellele, et autor on unustanud öeldise olemasolust. Tekst on osavalt sisustatud parasiitväljenditega nagu uh, nii armas, mis muud, mida iganes. Samas koidab nii mõneski kohas, et autoril on tegelikult olemas lai silmaring ja varuks head näited. Leidsin isegi ei rohkem ega vähem kui viis tsitaati. Mis võib-olla polegi nii paha tänapäeva eesti ilukirjanduse kohta.

Siiski, teema ja probleemile lähenemine on vägagi omapärased ja kaasahaarvad: olukord maakeral tuhandete aastate pärast ei ole siiani Eestis pannud kedagi tõsiselt võetava raamatu kirjutamiseks. Mõtted tulevikust pigem masendavad kui motiveerivad inimesi. Selles tulevikuvisioonis on suureks saavutuseks kõrge tõepära, sest Murutari konsulteerisid tuntud loodusteadlased.

Raamatu tegevus toimub Eesti praeguse asukoha piirkonnas pärast globaalset loodukatastroofi, mil põhjaravhas kannatab veeuputuste käes ja Ameerika on sootuks kadunud maailma pildilt. Ulmeromaani peategelane töötab keskonna probleemidega tegelevas baasis, mis toob sündmustiku veelgi lähemale tulevikumuredele, kuna inikonna säilimine sõltub just nimelt loodushoiu suutlikkusest. Raamat näitab, et noateral pareerivas ühiskonnas muteeruvad mitte ainult inimesed, vaid ka nende käitumine ja omavahelised suhted.

Kati Murutar on andekas kirjutaja, kuid antud teoses jäi ta oma oskuste demonstreerimisega liiga kitsiks. “Puugid kuubis” on kerge, paradoksaalne, seiklusrohke, inimese ja looduse suhet väärtustav ning mahlakas eesti keeles kirjutatud raamat, mis jääb ajaviiteromaani ja ilukirjandusliku teose vahepeale.

laupäev, aprill 09, 2005

Lugesin hiljuti läbi Kati Murutari "Puugid kuubis". Mitte täiesti vabatahtlikult, kuid siiski omal valikul: retsenseerimiseks kirjanduses. Üldmulje keskmine, lõpp igav, sisu kohati hea. Siin ka head kohad raamatust. Neid on tõepoolest vähe, kuid tänapäeva eesti kirjanduse kohta on seda vahest isegi palju.

"Hädakepp ei aita üksilduse ega hundiulu vastu. Me oleme liiga täiskasvanud, et sellise näitemängu tõelusse uskuda."

"Ei ahne ega isetu - küll on inimeste ilmas keeruline seal kahe äärmuse vahel laveerida."

"Beibendusest. Analüüsin naisi, kes elavad meeste kulul. Kes ongi parasiitideks hangunud. Ei tee ega mõtle midagi. Ainult tarbivad ja on. Kui võimalus on, söövad end nagu seened järgmise, jõukama mehe külge. On nagu truudusetud iluasjakesed. Kunstmaterjalidest üles ehitatud. Läbini tehislikud - ja Jumala näpuvea tõttu täiesti vaimuta. Väike hing, tehiskeha - aga vaimu, näe, polegi. Et nad järgmise toitjaga mükoriisat ei moodustaks, selleks peavad mehed neid pideva rahajoaga kastma. Ainus, mida nad vastu saavad, on illusioon, et nad omavad neid parasiite."

"Selge see, et on kahte pidi kingitusi. Need ühed, millega seotakse ja kohustatakse. Ja need teised, millega ennast lahti ja vabaks ohverdatakse."

"Puugid kuubis", K. Murutar

pühapäev, märts 13, 2005

Päev kunstiajaloo seltsis. Nüüd ma tean, et Tallinna raekoda sai valmis 1404. aastal, on gooti stiilis ja linnamüürist on säilinud ~2 km. Pealegi on kogu see kupatus UNESCO kultuurimälestuste nimekirjas:) Sai õpitud ka Veneetsia tausta, kus juba oma 1,5 a tagasi käidud... Mingi kasu ka sellest tuupimisest nagu näha.
Tegelikult on mõtted väga kaugel sellest ajaloo jamast, kusagil suvistes paevades... ohh.. Tahaks juba reisile, kuuma päikest ja sinist merd ning palju palju palju seiklusi;) Praeguseks ideeks on Ibiza;)
Kui vaadata aga lähitulevikku, siis kõigi eelduste kohaselt möödub järgmine laupäev mõnes ilusas Tartu kohakeses Kaarliga, kes põgeneb igal võimalusel "rahvarohkest" Rakverest:)) Seekord pühendame ta vahelduseks kohvimaailmale promillide maailma:D Baileys + ananassimahl = muah, superb;) (rebecca kokteil) Pühapäev ja esmaspäev aga juba Merkaga, kes jõuab lõpuks oma pealinnast ka siia provintsi:D Siis teeme ka veidi totaalset muutumist juuksuri juures;)
Üldiselt on tuju hea, tänu väsimatule Jaanile, kes viitsib mulle sõnumeid toksida:) Armas väike poiss.. tast võib saada kunagi midagi väga head.

Itaalia, Veneetsia, september 2003

laupäev, märts 12, 2005

Järjekordne õhtu... üksi. Päev möödus piisavalt masendavalt, et poleks mingit tahtmist sellest kirjutada.
kunstiajaloo konspekt - söök - arvuti - konspekt - arvuti - mobiil - konspekt + "mõnusad" sõnavahetused emaga.
Ülimalt inspireeriv... Ahjaa, ma sain tegelikult ühe toreda asjaga ka hakkama - küpsisekook;) Lisaks sellele avastasin, et usun siiski armastusse esimesest pilgust. Mitte, et ma olen nüüd hull romantik ja tahan sellesse uskuda, lihtsalt mälestustest järeldasin.
Me olime ju täitsa võõrad, mä
letad? Ja ainult tänu mõnele häbelikule pilgule algas unustamatu aeg. Ma mäletan seda alati, ma luban:) See lõppes küll koledalt, nagu kõik siin maailmas... aga küll kõik halb ununeb... kunagi.


Võib minna hulluks meenutades meid...

esmaspäev, jaanuar 24, 2005

[24. jaanuar]

Õhtu.

Käisin täna perearsti juures. Tervisega on juba oma kuu aega probleeme. Tegin temaga juttu ka antidepressantidest. Enam tõesti ei oska olla.
Vahepeal tundus mulle masendus enda väljamõeldisena. Moodne haigus. Nüüd saan aga aru, et kõike ei anna nii kergelt parandada.
Arst, kelle silmade alla olen 18 aastat kasvanud, märkis ka, et mu lõbus ja energiline hoiak on kuhugi kadunud. Ta küsis millest see depression võib põhjustatud olla. See oli tõesti raske küsimus. Mõtlesin, et ehk tülid emaga, kui siiski mitte. Need on alles viimase aja jamad. Siis mõtlesin kaugemale - kust mu halvad tujud alguse said. Jõudsin välja G-ni.
Paistab, et ta on siiani kusagile sügavale mällu sopistunud. Nägin paar päeva tagasi teda unes:/ Täiesti šokk, ööbisin R-i juures ja ühtäkki selline uni. Poleks nagu põhjust, sest ei tea tast midagi ega pole mõelnud temale juba pikemat aega.
R. ja G. käivad just kui käsi-käest. R. tuli tagasi mu ellu ja koos temaga ka G.
Kõige lõpetuseks nägin täna Erkit, G.-i sõpra, kes tudeerib majandust TÜ-s.
Ei noh tõesti, palju võib?!
Sain teada, et G. elab nüüd Peda ühikas koos oma uue naisega ega suhtle eriti oma sõpradega. Ei noh, olgu neil tore ja hea, aga need mälestused võiksid ära haihtuda:/ aitäh...


ja ma olen järjekordselt tülis oma kalli emaga. pähh.