Berliini!

Et siis Deutschland`isse minek novembrikuus, Margaret`i ja Memas`ele külla. Kuupäevad on 17-20. Easyjet-ist piletid ka juba ära ostetud. Marie tuleb kaasa:P

soome-kreeka segu Memas ja saksa-nigeeria mix Margaret:) -->

01:25 - olen ikka veel tööl Maikrahvis. ootame taksot, oleme ootel, welcome to tallinn nightlife:D öösel võiks siin olla vähemalt 3 korda rohkem taksosid, ehk jätkuks siis igaühele. ka meile.
uus töökaaslane (uuem kui mina), hakkas igavusest lappama klientide jäetud visiitkaarte, mis kogunevad suures klaasvaasis. ta küsis mu käest, kes on kõige kuulsam inimene, keda olen teenindanud... hakkasin mõtlema... eee... Kreekas töötasin ju, sa nagunii ei tunne ju neid. Ja siis, kui välk selgest taevast, tuli meelde, ma olen ju teenidanud Tanel Padarit omal ajal, indeed! (Et just sel otsustaval hetkel läks jäätisemasin katki ja vaniljejäätis voolas mu riietele. köhh-köhh)

08.00 - äratus, tass kohvi, small talk Karinaga(tutvustan - minu toakaaslane) unisest olekust ja õppimisest öösiti.
10.00 - ehitusgraafika harjutusttund, poltliited ja survemutrid.
12.00 - aeg minna aeroobikasse! Aine ju deklareeritud (TÜ keeldi 'registreeritud') ja 20 korda semestri jooksul vaja ära käia. Minu, ning teiste kogunenud neidude üllatuseks toimus tavalise aeroobika asemel hoopis asendustund, mille viis läbi m e e s. Tal oli plaan panna meid tantsima hip-hop'i, mis ka täiesti korda läks. Vähemalt tema silmad olid parajalt üllatunud ja rahulolevad. Loomulikult on see treener meil trennide graafikus sees ka, teisipäeviti kell 14.00, kui ma peaksin tegelikult lineaaralgebra harjutustunnis. Ülikooli eelis on aga see, et tunniplaani saab sättid enda järgi. Nii et teisipäevane pärastlõuna vabaks hip-hop'i jaoks! (Ja Nike women'isse minek)

Käisin koos Anastassiaga AIESEC-i avatud üldkoosolekul. Kohalikud rääkisid viisakusest praktikavahetuses osalejate vastu (väga halvas) inglise keeles ning seejärel anti võimalus eelpool mainitud seitsme-maa-ja-mere-tagant tulnutele ennast tutvustada. Kui järjekordne noormees tõusis püsti ja ütles, et ta nimi on Carlos ja ta on pärit D O M I N I K A A N I VABARIIGIST... mu näole tekkis naeratus. Ma ju tahan sinna minna! Olen ammu tahtnud! R. on sealt pärit.
Me vahetasime kontakte ja ta saatis mulle juba loendamatu hulga pilte ja muud huvitavat seotud Dominikaaniga. Vaadake teie ka:

ranna varjutus:

beach escape:

Puhkavad hooned:

katkematu rand:

tahaks aidata

Lühem kellaosuti näitas üheksandale teemandile, pikem oli ammu möödunud hõbedasest "Emporio Armani" kirjast. Kadri lõpetas oma töövahetuse Viru keskuse Ülikooli Apteegis ja me suundusime ööpäevaringselt avatud Double Coffee'sse seal samas, üle tee.
Minul punane tee, temal kakao, nõnda möödus märkamatult kohtumiseks eraldatud tund. Rääkisime oma olevikust, minevikust, tulevikust! (ta läheb homme uuesti naistearsti juurde, ehk saab veel ühe pildi tema tulevasest lapsest) Aeg oli lahkuda ja me küsisime oma arve järele, kui tuli sisse üks vanamees, riided veidi räbalas, puust kepike ühes käes ja natuke raha teises. Mul hakkas ebamugav ja kurb. Baarimees vaatas teda imelikult, palus ettekandjal teenindamise üle võtta, ei tea kas eesti keele oskamatuse või vastumeelsuse tõttu. Ma ei saanud ära minna, jäin selle olukorra edasist arengut jälgima. Baarman endiselt ignoreeris mehe küsimused kookide kohta, mis nii ilusti seisid leti peal. Ettekandja üritas kohustusetundlikusest küsida, mis sooviks on, kuid ei mõistnud segast vanainimese hääldust ja kergelt alla andes kõndis minema, saali otsa, et siis teiste töötajatega arutada, mis edasi teha.
Kõik justkui kartsid seda vaest vanameest. Ma tahtsin aidata...
Seletasin talle ära, et kui ta midagi tahab, siis küsigu ettekandja käest, kes temaga rääkis - ta vastas, et ei taha enam midagi, läheb minema. Ja läkski. Töötajad hingasid rahulikult välja.
Enne oli ta üritanud uurida baarimehe käest, mis need pallikesed on seal alumisel riiulil - need olid need samad keedetud kondentspiimaga täidetud "pähklid", mis ma võtsin tee kõrvale. Lasin ettekandjal panna neid veel juurde take-away kotti, ütlesin Kadrile oma kaardi pin'i, et see saaks makstud ja ütlesin, et kohtume väljas.
"Vabandagae palun, ma ostsin teile need pallikesed, mis olid alumisel riiulil. Võtke see palun ja head õhtut teile!"
"Aitäh sulle, suur tänu." - ehk tegin ma tema vihmase õhtu natukenegi päikelisemaks.
Kuid mul oli endiselt kurb...
Kadri tuli kohvikust välja ja kallistas mind. Ma ei mäletagi, mis ta ütles, vist et olen hea. Aga see polnudki tähtis, ma nautisin seda siirast kallistust ja toetust.

[17. september] ühika noolemäng (video)

Anni on kõige vahvam. Ta on ainuke, kes leidis aega ja julgust, et tulla mu ühikat vaatama. Teised jäid talle olelusvõitluses alla. Auhinnaks oli siis ausal moel teenitud mustikasiider ja mina, kui konkurssi korraldaja sain Cooler`i. Rääkisime maast ja ilmast(loe: meestes) ning muidugi ülikoolielust.



P.S. väljavõte Anni blogist:
/.../Hiljem õhtul läksin veel Tanjale külla. Ta on meil nüüd ju ühikalaps. Ühikas ise – rahuldav. Tanja tuba oli täitsa kena. Prill-laudade puudumisega peaks veel harjuma..oeh. Jah. Seal all oli isegi pood ja baar. See oli ok. Tegime müüjale natuke tsirkust ka. Et noh. Ajasime lolli juttu. Jõime siis natuke siidrit ja mängisime noolemängu. Tanja lõi jala siniseks vastu tooli. Paaaras.

Sinuta...

Kuidas sul läheb? Kus sa oled? Ütle mulle. Ma igatsen sind metsikult. Ma tean, sa tead seda:)

Kuidas ma tahaks kuulda su häält.
Ma helistan - ei võta vastu. Järelikult tööl.

Veider, aga ma ei igatse niivõrd Kreekat, kui meie elu koos seal.

Mäletad kuidas ma unustasin järjekordselt oma võtmed koju? Tol ööl lõpetasin varem kui sina, nagu tavaliselt - kella ühe paiki. Mul oli tol ajal veel jalg paistes ületöötamisest nii, et ma ei saanud astudagi ja lonkasin 3 nädalat valuvaigistite abil. Tavaliselt läksime me koju taksoga, aga siis ma ei saanud ühtegi ja kõndisin alla bussijaamani ja siis veel bussi pealt koduukseni. Niii niii. Siis alles taipasin, et unustasin küsida su võtmed endale. Aga nüüd oli juba hilja, teed tagasi polnud, sest sama rada läbi teha ma lihtsalt ei suudaks - jalg ei lubanud, meie vaikses rajoonis ja sellisel kellaajal taksosid ka polnud, tellida takso oli ka võimatu, sest kõnekaardil sai raha otsa ja kõik 'periptera-d'(kr.k. kioskid) olid juba kinni. Mis siis ikka teha - päevitustool lahti ja uni lahtise taeva all. Kella kolme paiku ärkasin külmavärinatest (peaks märkima, et tol öösel oli väljas +32). Nälg tuli ka peale. Muidugi anti töö juurest traditsiooniline söögipakk kaasa, aga söögiriistu polnud ju. Mis seal ikka, kanatiibu saab ju niisama ka süüa. Magan siis edasi, kell läheneb neljale, järsku heliseb mu telefon. MAARJA!
- Tsau, kuule magad või? Me lõpetame siin töö ja mõtlesim minna Anastassiaga kluppi. Tahtsime sind kaasa võta. Tuled?
- Mari, ma unustasin küsida ju võtmed su käest. Ma magan siin maja ees päevitustoolil ja suren külma kätte kohe ära. Tule palunpalun koju!!!
- Appi, ok, ma tulen kohevarsti sinna, paneme sind soojemalt riidesse ja lähme siis peole.
- Seda viimast asja me veel vaatame.
Nii see läkski. Tagasi jõudsime me siis, kui 'valged inimesed' läksid tööle, teedel tekkisid ummikud:)


Neid meeletusi oli liiga palju, et kõike mäletada. Kahju, et sa olid too öö tööl kui me tähistasime Georgia sünnipäeva strippiklubis. Tanja sai 2 lap dance'i ja silikonrindu käppida (ta ise käskis muidugi(a)):D
Seda hullu seiklust Eddy ja Alexisega mäletad ju ka?:D Töölt otse 'Lokaal-i', kihutamine mööda öist Ateenat - Maarjal Lotoses näpud püsti:D järgmine öö töölt otse rannamajja: need hiigelsuured valged küünlad, mis me panime Eddyga majas ja rõdul põlema, samal öösel veel rallitasime ATV-dega mööda metsa ja randa...

Ja kurat mul polnud lube siis.
- You can take the jeep (köhh-köhh, nimetagem asju nende õigete nimedega - hummer, mitte jeep) in the morning and bring us something to eat.
- It seems to me you have to make it yourself, I can't drive.

Ja sinu osalemine kreeka teleshow's? Kurat, kes julgeb väita, et meil polnud elu parim suvi?:D

[6. september]

Olemise talumatu raskus. Endiselt on olemas see positiivsus ja elutahe, kuid keegi ei anna põhjust seda väljendada. Inimesed-masinad, süsteemsüsteem, kõik on nii korralikud, teeme jah kõik reeglite ja seaduste järgi. Vabadus!? huh?! Naeratus?! huh?! Seda pole neil vaja.

Ülikool. Väga keerulline olukord. Ühelt poolt mulle meeldib tudeerimiselu, teiselt poolt koosneb esimese semestri tunniplaan füüsikast, matemaatika analüüsist, geomeetriast, geodeesiast, algebrast, informaatikast, kehalisest(maiuspala eksole). Väheerutav olukord.

Juhuse tahtel kohtasin täna ülikoolis Georgit. Ma ei tundnud teda algul ära. 3 aastat sest möödas, kui ma nägin teda viimati Tallinna Reaalgümnaasiumi ees. Ma mäletan veel praegugi, et ta rääkis tol õhtul mulle oma uuest suhtest.
- "Ma tulin alles mõni päev tagasi Kreekast. Näed nohu jäi ka külge. Siin on külmem. Mis teed nüüd? Kus elad?"
- "Me elame kesklinnas."

Ahah. Selge.

[2. september] Back in Estonia (video)

A place you leave is a place that lives forever.
...even if I'm back on the planet Eston.

Maarja, kallis, ära nuta. Võib-olla ei pane sa seda tähele, aga olen alati su kõrval, ka praegu. Armastan... palju. Muss

[1. september]

Esmasp2eval suri mu vanaema 2ra, kolmap2eval olid matused. Mina aga viibin puhkusel Thessalonikis - k6ik teised on klubis, mul pole kyll tuju.

Peaks endale Tallinnas t88 soetama, endiselt on mure elukohaga - yhikas lihtsalt laguneb.