I have nothing to say... I'm just shocked, surprised, brokenhearted...
We were planning to go to Frankfurt with R. and I just paid for my tickets, when I got a mail from him, that he's unable to come. That kind of waste of money makes me just crazy...
My mother always says that money isn't worth caring about it, and she said it once again yesterday night when I got this news... But there's nothing I can do about my feeling and I can't see any way to improve it. I care about money too much, when it's not mine... I lent it from my mother.
Unbelievable... I'm broken...emotianally. How could I trust a person, whom I met in London by accident and hardly knew. Stavros would say I'm a girl, too naive. But I like it about me, if only it doesn't end in a situation like this.
I miss S. a lot, btw...
laupäev, jaanuar 28, 2006
teisipäev, jaanuar 17, 2006
Ma loodan alandlikult Teie leebele suhtumisele minu kirjutamisoskusesse, sest siit tuleb "Vanemate lugu", mis pälvis preemia Koolibri loominguvõistlusel. Siiski peaks tunnistama, et võitsid mitte kirjutised, vaid lood ise. Antud lugu oli liiga reaalselt kurva lõpuga, et olla väärt reisi soojale maale:)
Vanemate lugu
Miks lamp kustus?
Varjasin teda oma mantliga, et kaitsta tuule eest, sellepärast just lamp kustus.
Miks lill närtsis?
Surusin ta oma südame vastu murelikus armastuses, sellepärast just lill närtsis.
Miks oja kuivas?
Tegin paisu talle ette, et hoida teda enda tarbeks, sellepärast just oja kuivas.
Miks kandlekeel katkes?
Katsusin vägivallaga saada heli, mis ületas ta määra, sellepärast just kandlekeel on katkenud.
/Rabindranath Tagore/
Ka minu perekonnal on oma lugu, just nimelt lugu, mitte ajalugu. Sest lool on alati lõpp, kuid ajalugu, see on ajatu - ei osata määrata ei algust ega ennustada lõppu, seda võibki jääda kirjutama. Näete, leidsingi positiivse omaduse oma vanemate lahutuse juures: minu pere lugu saab olla täielik, lõplik, kõik, läbi, fin!
Raske on kirjutada millestki lõppenust - tapetud, surnud armastusest. Peaks hakkama häirima rahus puhkavaid mälestusi, elustama neid. Võtma ette inimese hinge ja hakkama seal sorkima justkui hambaarst, kes oskab kõige valusamalt haiget teha. Seepärast räägin parem sellest, mis meenub praegu ja vaevalt kunagi ununeb. Minu pere lugu.
Minu ema ja isa tutvusid pulmas, ema pruudi õe ja isa pulmaauto juhi rollis. See tutvus arenes kiiresti nende oma pulmapeoks. Oli ju tutvumisest möödas alles kaks tühist kuud. Sellest armastusest rääkides tekkis kõikidel sõbrannadelgi tahtmine kiiresti mehele saada ja pühenduda perekonnaidüllile. On ilus rääkida millestki, mis sai alguse pulmas, kõige puhtamate mõtetega päeval inimese elus, kus kõik on valge, õhuline, õnnelik, magus ja igavene.
Pulmast endast ei tea ma palju, sest olin mina tol hetkel ainult tühipaljas plaan, kavatsus. Mu emal oli nimelt idee: algul sünnitada poiss ja siis tüdruk, et ikka poeg kaitseks oma väikest õde.
Võin ma siiski rääkida pulmaalbumist. See on olnud läbi aegade mu suur lemmik: pehme, roosa ning kuldse kirjaga „Pulmapäev“. Imelikul moel on see isegi alles: ei hävinenud koos tunnetega, ei kõdunenud pettumuste prügihunnikus ega põlenud maha vihatules. Kusjuures pildid on seal sees vägagi naljakad, sest õnnelike inimeste siiras naeratus on igal teisel pildil nii lai, et silmad on vajunud kinni.
Vaatan neid pilte ja imestan - nagu polekski midagi nendes kahes inimeses muutunud. Tunnen ära ka käed, mis igale iseloomulikult hoiavad pastakat: täpselt nagu kõik järgmised aastadki, kui lahendati ristsõnu, arvutati perefinantse ja koostati poest tarvilike ostude nimekirja. Üllatavalt õnnelikud on nad nende piltide peal ikka. Ja lausa suudlevad! Ma mäletan häguselt episoodi lapsepõlvest. Vanemad tulid just Kreeka reisilt tagasi. Tormasin siis suurest õnnest toast liiga kiiresti välja, nii et nad ei jõudnudki oma esindusliku hoiakut tagasi võtta, siis tabasingi neid suudlemas. Viimast korda.
Ka lapsed ei suutnud midagi muuta . Plaanipäraselt sündis esimesena poiss. Legendid räägivad, et ta oli lapsepõlves väga rahutu hing: valas endale taldrikust suppi pähe ja määris võipakid mööda uut tapeeti laiali, et ikka vanematel igav temaga ei hakkaks. Aga siis, siis tulin mina. Ja ema rõõm täitunud plaani üle oli veelgi suurem, sest õnneks olin mina rahu ise. Nii rahulik, et ema öösel suurest vaikusest üles ärkas ja minu tuppa tormas, et siis kõrv vastu kõhtu panna ja kuulata, kas ma hingan ikka.
Minu rahulik meel aitas emal ka edasiõppimise idee teostada. Ei olnud tema kuidagi oma põllumajandusliku haridusega rahul ja unistas õpetajaametist. Mis siis ikka, laps kaasa ja teisse linna, ülikooli. Hiljem näidati mulle parki, kus ma kohtusin emaga loengute vahel. Nimelt toimetas mind üks abivalmis sõbranna käruga kindlaks ajaks ülikooli parki ja seal ma oma piimadoosi saingi. Siis jälle pakiti maimuke tagasi vankrisse ja viidi koju. Nii kordus see päevast päeva. Hiljem ma veel naersin koolis, et mu „5“ bioloogias on vaevata ära teenitud, sest sain teadmised väikesest peast emapiimaga kaasa, õppis ju teine bioloogia õpetajaks.
Paar päeva enne minu kolmandat sünnipäeva suri vanaisa – noorelt, vähki. See oli omamoodi pöördepunkt kogu mu suguvõsa elus, sest vana käes oli totalitaarne võim ja lõplik sõna. Temast jäi järele vaid vana õunapuu mu lapsepõlve talus. Meie, laste jaoks suviti pigem lihtsalt valvepost. Kui mõni auto möödus, siis ronisid kõik puu otsa ja vaatasid, kas need juhuslikult meie vanemad pole.
Aastad läksid ja meie neljaliikmeline perekond hakkas võtma kindlat kuju: tekkisid oma traditsioonid ja harjumused. Isa pidas taksojuhi, ema õpetaja ametit ja lapsed käisid koolis. Kuid siis tuli jaanipäev 1997, mis keeras kõik pea peale – kahest tüdrukust ja poisist koosnev seltskond tellis auto ning üks nendest sõitjatest tulistas isa. Sel päeval muutus terve perekond korraga vanemaks ja tõsisemaks, siis lõppes laste mänguaeg. Siiski meil vedas: õnnekombel läks kuul südamest sentimeetri kaugusel mööda ning riivas hoopis närvisõlme, ta jäi ellu, kuid invaliidina.
Sellele juhtumile järgnenud aastad on peaaegu täielikult kustunud mu peast: olen tähele pannud, et mu mälul on asendamatu oskus unustada kõike negatiivset. Isa langes depressiooni ja jõi vahelduva eduga, ema rabas tööl ja kodus, üritades seejuures teha õnnelikku nägu, ning meie, lapsed, oskasime järsku olla koolis ülimalt tublid.
Suurim probleem oli raha. Siis, olles 10-aastane hakkasin ma esimest korda õmblema, sest mul oli vaja riideid esimeseks septembriks. Ma sain selle ülesandega hakkama ja kiidusõnad klassikaaslaste poolt andsin julgust jätkata. Üldiselt osteti riided äärmistel juhtudel, näiteks kui oli vaja sugulastele Tallinnasse külla sõita: džemper, püksid ja saapad lähimalt turult. Toidulaud viidi samuti säästurežiimile üle. Igasugune liha muutus nüüdseks delikatessiks, mida osteti vaid isale, et ta raha pärast ennast veel halvemini ei tunneks. Ta tõusis meist alati hiljem üles ning kutsus siis koos seda sööma, kuid lastel oli ema õpetatud fraas peas: „Me juba saime“.
Vähehaaval olukord siiski paranes. Perepea läks tööle ning majanduslikud probleemid ei olnud enam nii suureks koormaks. Igaüks hakkas eksisteerima justkui omaette, polnud enam seda suurt tervet Meie, oli lihtsalt ema, isa, poeg ja tütar. Isa osavõtmatus pereelus viis teiste ükskõiksuseni igasuguste tähtpäevade vastu. Nendest imekombel säilis vaid üks, mida nimetati „perepäevaks“ – vanemate pulma-aastapäev, mil iga aasta veedeti terve õhtupoolik restoranides. Hea õnne korral õnnestus emal lunida endale välja ka uus kingapaar. Isa eemaldumine perest oli märgata üldiselt igal pool: ta ei teadnud midagi remontidest, uuest mööblist ega tehnikast. Tuli koju hilja öösel, kui kõik juba magasid, ja läks päeval, kui kõik olid koolis. Ja nõnda päevast päeva, vaid õhtuti pooleks tunniks tuli koju sööma. Majanduslik heaolu ja üldine rahu peres muutus peagi rutiiniks, mis väntas lakkamatult, kuni...
Isa läks kodust ära. Nii lihtsalt nagu kõik algas, nii lihtsalt, tema jaoks, see ka lõppes 20 aasta pärast. Pärast tavalist koolipäeva tulin ma koju, harjumuse kombel suundudes vannituppa käsi pesema, kus ma ei leidnud enam eest ta asju. Just nimelt vannitoa peegli ees oli riiul koos tema lemmiklõhnaga muude vidinate seas. Ma kohkusin. Oli ju isa pärast invaliidistumist veel mitmel korral sattunud haiglasse, kord isegi pooleks aastaks. Mis siis nüüd? Ta oli ju terve! Ehk asjad viidi haiglasse? Miks keegi pole mulle midagi teatanud? Ma helistasin emale ja sain umbmäärase vastuse ning soovituse helistada isale ning küsida talt endalt. Segaduses valisin isa numbri ja sain lühikese vastuse: „Ma olen väsinud, ma läksin ära.“ Kes oskas arvata, et mu isa range hoiaku taga peitub nõrk isiksus, kes ei suuda rääkida oma lapsega enne minekut? Nagu varas võõras majas pakkis ta asjad kokku ja läks vaikselt minema, nii et isegi halav põranda kriiks ei üritaks teda tagasi hoida.
Siiski, ma olen tänulik oma vanematele ka selle karmi õppetunni eest. Ma veendusin järjekordselt Milena Jesenska sõnades: „Kahel inimesel võib olla ainult üks mõistlik põhjus abiellumiseks ja nimelt see, et neil on võimatu teineteisega mitte abielluda. Et nad lihtsalt ei suuda ilma teineteiseta elada. Ilma igasuguse romantika, sentimentaalsuse, traagikata: seda tuleb ette. Seda tuleb ette nimelt iga päev – ja olgu tegemist armastuse või millegi muuga – see on kindlasti kõige legitiimsem ja tugevam tunne maailmas.“ Oli ju mu ema olnud meestes pettunud ja abielus isaga lootuses leida eest õnne. Kuid abielu pole õnnehormooni tekitamise süsteem, see on raske töö, keerulisem veelgi kui üksiku elu, mida oli unustanud ka minu isa, minnes ära sõnadega „ma olen väsinud”. Nad õpetasid mind võtma tõsiselt esmapilgul loogilisena tunduvat „pere” mõistet. Ja nagu selgus, on inimest tunda ülimalt raske ka siis, kui on möödunud paarkümmend kooselu aastat.
Ja äkki on lahutus hoopis abielu loomulik lõpp? Inimesed alustasid abielu, nemad ka peaksid sellele lõppu peale tegema, sest kujutage ette, kui kõik inimeste loodu jääks „õhku rippuma“, siis poleks ju ruumi uuele elule. Ruumi uutele abieludele! Lahutuste arvelt.
Miks lamp kustus?
Varjasin teda oma mantliga, et kaitsta tuule eest, sellepärast just lamp kustus.
Miks lill närtsis?
Surusin ta oma südame vastu murelikus armastuses, sellepärast just lill närtsis.
Miks oja kuivas?
Tegin paisu talle ette, et hoida teda enda tarbeks, sellepärast just oja kuivas.
Miks kandlekeel katkes?
Katsusin vägivallaga saada heli, mis ületas ta määra, sellepärast just kandlekeel on katkenud.
/Rabindranath Tagore/
Ka minu perekonnal on oma lugu, just nimelt lugu, mitte ajalugu. Sest lool on alati lõpp, kuid ajalugu, see on ajatu - ei osata määrata ei algust ega ennustada lõppu, seda võibki jääda kirjutama. Näete, leidsingi positiivse omaduse oma vanemate lahutuse juures: minu pere lugu saab olla täielik, lõplik, kõik, läbi, fin!
Raske on kirjutada millestki lõppenust - tapetud, surnud armastusest. Peaks hakkama häirima rahus puhkavaid mälestusi, elustama neid. Võtma ette inimese hinge ja hakkama seal sorkima justkui hambaarst, kes oskab kõige valusamalt haiget teha. Seepärast räägin parem sellest, mis meenub praegu ja vaevalt kunagi ununeb. Minu pere lugu.
Minu ema ja isa tutvusid pulmas, ema pruudi õe ja isa pulmaauto juhi rollis. See tutvus arenes kiiresti nende oma pulmapeoks. Oli ju tutvumisest möödas alles kaks tühist kuud. Sellest armastusest rääkides tekkis kõikidel sõbrannadelgi tahtmine kiiresti mehele saada ja pühenduda perekonnaidüllile. On ilus rääkida millestki, mis sai alguse pulmas, kõige puhtamate mõtetega päeval inimese elus, kus kõik on valge, õhuline, õnnelik, magus ja igavene.
Pulmast endast ei tea ma palju, sest olin mina tol hetkel ainult tühipaljas plaan, kavatsus. Mu emal oli nimelt idee: algul sünnitada poiss ja siis tüdruk, et ikka poeg kaitseks oma väikest õde.
Võin ma siiski rääkida pulmaalbumist. See on olnud läbi aegade mu suur lemmik: pehme, roosa ning kuldse kirjaga „Pulmapäev“. Imelikul moel on see isegi alles: ei hävinenud koos tunnetega, ei kõdunenud pettumuste prügihunnikus ega põlenud maha vihatules. Kusjuures pildid on seal sees vägagi naljakad, sest õnnelike inimeste siiras naeratus on igal teisel pildil nii lai, et silmad on vajunud kinni.
Vaatan neid pilte ja imestan - nagu polekski midagi nendes kahes inimeses muutunud. Tunnen ära ka käed, mis igale iseloomulikult hoiavad pastakat: täpselt nagu kõik järgmised aastadki, kui lahendati ristsõnu, arvutati perefinantse ja koostati poest tarvilike ostude nimekirja. Üllatavalt õnnelikud on nad nende piltide peal ikka. Ja lausa suudlevad! Ma mäletan häguselt episoodi lapsepõlvest. Vanemad tulid just Kreeka reisilt tagasi. Tormasin siis suurest õnnest toast liiga kiiresti välja, nii et nad ei jõudnudki oma esindusliku hoiakut tagasi võtta, siis tabasingi neid suudlemas. Viimast korda.
Ka lapsed ei suutnud midagi muuta . Plaanipäraselt sündis esimesena poiss. Legendid räägivad, et ta oli lapsepõlves väga rahutu hing: valas endale taldrikust suppi pähe ja määris võipakid mööda uut tapeeti laiali, et ikka vanematel igav temaga ei hakkaks. Aga siis, siis tulin mina. Ja ema rõõm täitunud plaani üle oli veelgi suurem, sest õnneks olin mina rahu ise. Nii rahulik, et ema öösel suurest vaikusest üles ärkas ja minu tuppa tormas, et siis kõrv vastu kõhtu panna ja kuulata, kas ma hingan ikka.
Minu rahulik meel aitas emal ka edasiõppimise idee teostada. Ei olnud tema kuidagi oma põllumajandusliku haridusega rahul ja unistas õpetajaametist. Mis siis ikka, laps kaasa ja teisse linna, ülikooli. Hiljem näidati mulle parki, kus ma kohtusin emaga loengute vahel. Nimelt toimetas mind üks abivalmis sõbranna käruga kindlaks ajaks ülikooli parki ja seal ma oma piimadoosi saingi. Siis jälle pakiti maimuke tagasi vankrisse ja viidi koju. Nii kordus see päevast päeva. Hiljem ma veel naersin koolis, et mu „5“ bioloogias on vaevata ära teenitud, sest sain teadmised väikesest peast emapiimaga kaasa, õppis ju teine bioloogia õpetajaks.
Paar päeva enne minu kolmandat sünnipäeva suri vanaisa – noorelt, vähki. See oli omamoodi pöördepunkt kogu mu suguvõsa elus, sest vana käes oli totalitaarne võim ja lõplik sõna. Temast jäi järele vaid vana õunapuu mu lapsepõlve talus. Meie, laste jaoks suviti pigem lihtsalt valvepost. Kui mõni auto möödus, siis ronisid kõik puu otsa ja vaatasid, kas need juhuslikult meie vanemad pole.
Aastad läksid ja meie neljaliikmeline perekond hakkas võtma kindlat kuju: tekkisid oma traditsioonid ja harjumused. Isa pidas taksojuhi, ema õpetaja ametit ja lapsed käisid koolis. Kuid siis tuli jaanipäev 1997, mis keeras kõik pea peale – kahest tüdrukust ja poisist koosnev seltskond tellis auto ning üks nendest sõitjatest tulistas isa. Sel päeval muutus terve perekond korraga vanemaks ja tõsisemaks, siis lõppes laste mänguaeg. Siiski meil vedas: õnnekombel läks kuul südamest sentimeetri kaugusel mööda ning riivas hoopis närvisõlme, ta jäi ellu, kuid invaliidina.
Sellele juhtumile järgnenud aastad on peaaegu täielikult kustunud mu peast: olen tähele pannud, et mu mälul on asendamatu oskus unustada kõike negatiivset. Isa langes depressiooni ja jõi vahelduva eduga, ema rabas tööl ja kodus, üritades seejuures teha õnnelikku nägu, ning meie, lapsed, oskasime järsku olla koolis ülimalt tublid.
Suurim probleem oli raha. Siis, olles 10-aastane hakkasin ma esimest korda õmblema, sest mul oli vaja riideid esimeseks septembriks. Ma sain selle ülesandega hakkama ja kiidusõnad klassikaaslaste poolt andsin julgust jätkata. Üldiselt osteti riided äärmistel juhtudel, näiteks kui oli vaja sugulastele Tallinnasse külla sõita: džemper, püksid ja saapad lähimalt turult. Toidulaud viidi samuti säästurežiimile üle. Igasugune liha muutus nüüdseks delikatessiks, mida osteti vaid isale, et ta raha pärast ennast veel halvemini ei tunneks. Ta tõusis meist alati hiljem üles ning kutsus siis koos seda sööma, kuid lastel oli ema õpetatud fraas peas: „Me juba saime“.
Vähehaaval olukord siiski paranes. Perepea läks tööle ning majanduslikud probleemid ei olnud enam nii suureks koormaks. Igaüks hakkas eksisteerima justkui omaette, polnud enam seda suurt tervet Meie, oli lihtsalt ema, isa, poeg ja tütar. Isa osavõtmatus pereelus viis teiste ükskõiksuseni igasuguste tähtpäevade vastu. Nendest imekombel säilis vaid üks, mida nimetati „perepäevaks“ – vanemate pulma-aastapäev, mil iga aasta veedeti terve õhtupoolik restoranides. Hea õnne korral õnnestus emal lunida endale välja ka uus kingapaar. Isa eemaldumine perest oli märgata üldiselt igal pool: ta ei teadnud midagi remontidest, uuest mööblist ega tehnikast. Tuli koju hilja öösel, kui kõik juba magasid, ja läks päeval, kui kõik olid koolis. Ja nõnda päevast päeva, vaid õhtuti pooleks tunniks tuli koju sööma. Majanduslik heaolu ja üldine rahu peres muutus peagi rutiiniks, mis väntas lakkamatult, kuni...
Isa läks kodust ära. Nii lihtsalt nagu kõik algas, nii lihtsalt, tema jaoks, see ka lõppes 20 aasta pärast. Pärast tavalist koolipäeva tulin ma koju, harjumuse kombel suundudes vannituppa käsi pesema, kus ma ei leidnud enam eest ta asju. Just nimelt vannitoa peegli ees oli riiul koos tema lemmiklõhnaga muude vidinate seas. Ma kohkusin. Oli ju isa pärast invaliidistumist veel mitmel korral sattunud haiglasse, kord isegi pooleks aastaks. Mis siis nüüd? Ta oli ju terve! Ehk asjad viidi haiglasse? Miks keegi pole mulle midagi teatanud? Ma helistasin emale ja sain umbmäärase vastuse ning soovituse helistada isale ning küsida talt endalt. Segaduses valisin isa numbri ja sain lühikese vastuse: „Ma olen väsinud, ma läksin ära.“ Kes oskas arvata, et mu isa range hoiaku taga peitub nõrk isiksus, kes ei suuda rääkida oma lapsega enne minekut? Nagu varas võõras majas pakkis ta asjad kokku ja läks vaikselt minema, nii et isegi halav põranda kriiks ei üritaks teda tagasi hoida.
Siiski, ma olen tänulik oma vanematele ka selle karmi õppetunni eest. Ma veendusin järjekordselt Milena Jesenska sõnades: „Kahel inimesel võib olla ainult üks mõistlik põhjus abiellumiseks ja nimelt see, et neil on võimatu teineteisega mitte abielluda. Et nad lihtsalt ei suuda ilma teineteiseta elada. Ilma igasuguse romantika, sentimentaalsuse, traagikata: seda tuleb ette. Seda tuleb ette nimelt iga päev – ja olgu tegemist armastuse või millegi muuga – see on kindlasti kõige legitiimsem ja tugevam tunne maailmas.“ Oli ju mu ema olnud meestes pettunud ja abielus isaga lootuses leida eest õnne. Kuid abielu pole õnnehormooni tekitamise süsteem, see on raske töö, keerulisem veelgi kui üksiku elu, mida oli unustanud ka minu isa, minnes ära sõnadega „ma olen väsinud”. Nad õpetasid mind võtma tõsiselt esmapilgul loogilisena tunduvat „pere” mõistet. Ja nagu selgus, on inimest tunda ülimalt raske ka siis, kui on möödunud paarkümmend kooselu aastat.
Ja äkki on lahutus hoopis abielu loomulik lõpp? Inimesed alustasid abielu, nemad ka peaksid sellele lõppu peale tegema, sest kujutage ette, kui kõik inimeste loodu jääks „õhku rippuma“, siis poleks ju ruumi uuele elule. Ruumi uutele abieludele! Lahutuste arvelt.
fin
esmaspäev, jaanuar 16, 2006
I'm crybaby. I don't know why, but I weep when I'm alone. I burst into tears...and feel emptiness - nothing seems to have any value.
Tomorrow I have a test in biology. And I just sit and have an awful mood, without trying to study something. I just don't have enough energy, motivation and...tender loving care.
Listening to: Papa Bear - When the rain begins to fall
Tomorrow I have a test in biology. And I just sit and have an awful mood, without trying to study something. I just don't have enough energy, motivation and...tender loving care.
Listening to: Papa Bear - When the rain begins to fall
Tellimine:
Postitused (Atom)
