[24. jaanuar]

Õhtu.

Käisin täna perearsti juures. Tervisega on juba oma kuu aega probleeme. Tegin temaga juttu ka antidepressantidest. Enam tõesti ei oska olla.
Vahepeal tundus mulle masendus enda väljamõeldisena. Moodne haigus. Nüüd saan aga aru, et kõike ei anna nii kergelt parandada.
Arst, kelle silmade alla olen 18 aastat kasvanud, märkis ka, et mu lõbus ja energiline hoiak on kuhugi kadunud. Ta küsis millest see depression võib põhjustatud olla. See oli tõesti raske küsimus. Mõtlesin, et ehk tülid emaga, kui siiski mitte. Need on alles viimase aja jamad. Siis mõtlesin kaugemale - kust mu halvad tujud alguse said. Jõudsin välja G-ni.
Paistab, et ta on siiani kusagile sügavale mällu sopistunud. Nägin paar päeva tagasi teda unes:/ Täiesti šokk, ööbisin R-i juures ja ühtäkki selline uni. Poleks nagu põhjust, sest ei tea tast midagi ega pole mõelnud temale juba pikemat aega.
R. ja G. käivad just kui käsi-käest. R. tuli tagasi mu ellu ja koos temaga ka G.
Kõige lõpetuseks nägin täna Erkit, G.-i sõpra, kes tudeerib majandust TÜ-s.
Ei noh tõesti, palju võib?!
Sain teada, et G. elab nüüd Peda ühikas koos oma uue naisega ega suhtle eriti oma sõpradega. Ei noh, olgu neil tore ja hea, aga need mälestused võiksid ära haihtuda:/ aitäh...


ja ma olen järjekordselt tülis oma kalli emaga. pähh.