kolmapäev, aprill 27, 2005

Kuuldes inimest tantsima õppivat, pean ma ikka naerma, sest mispärast ei õpi nemad ka magama? Meil on ju küll elurõõmusid, miks siis veel õppida rõõmus olema?
K.J.Petesoni "Päevaraamatust"

laupäev, aprill 23, 2005

ära muretse, sind pole tegelikult olemas - sa oled teiste väljamõeldis, et oleks kedagi armastada, kellestki hoolida ja kellegiga olla...

teisipäev, aprill 19, 2005

Meeletult valus on ikkagi, tahaks nutta. Oli pere - ei ole peret. Vajaks praegu kedagi lohutava jutuga, ise ei suuda enam nii emale kui endale psüholoogi mängida. Enam ei teagi, mis homne päev toob, loota jääb vaid endale.



K. Nurk - 8. aprill, 2005 (õhtul pärast Kaarli esimese näituse avamist)
Minu versioon nädalavahetusest tuleb kunagi hiljem, siin kopi-peist annika blogist;)

Reede: Olin 2 tundi koolis ja läksin siis HTG-sse. nägin seal üht inimest..tema vist mind näha ei tahtnud:S..no mida iganes:D Räägin siis natuke oma hullumeelsest nädalavahetusest(algus reedel) See kõik algas ühel kaunil ja väga soojal reede pärastlõunal kui mina, Maria ja Tatjana läksime Tartu maantee äärde hääletama. Läks mööda nii umbes pool tundi kui üks träätsu karjuv auto peatus. Sees oli üks äärmiselt sodi inimene ja õnneks üks kaine autojuht. See esimene oli Tanja endine klassivend vms.. Järgmised 2, 15 tundi möödusid tagaistmel piineldes..jube:S..volume oli põhjas. Lõpuks läks meil endal ka juhe kokku ja hakkasime tantsima ja "trääntsutama". Kui me lõpuks maandusime siis oli mingi eriti mõnus peavalu:S.

Puhkasime ðoppasime ja õhtul läksime Populari. Muide inimesed blokeerisid mind. Olin natuke kurb. Aga ka mitte eriti. Koit kekutas oma naisega seal. Kift oli. Ilusad inimesed. Varakult voodisse. Tanja, mu voodikaaslane tuli ka hiljem;).

Laupäev oli ka lõbus ja meeletult mõnna:P...pikutamine, rabelemine. hullud päevad. Kohvitamine Justiniga. Tanja seelik. Sättimine. Justini sünnipäev. Viin:). jne jne... Läksime siis koos oma travveling drinkidega Terrarimisse. Justin kohtras seal üht kena ameeriklannat:). Tantsisime ja tuli see n.ö stripilugu.(emf-unbelivable). Jällega palju inimesi, tuttvad näod. Selline üldse möll käis. Olen suht kindel, et see kordub varsti. Mõnus seltskond sai ju kokku. Kella 3 ajal läksime Riffi..ja siis see juhtuski..:S

Samm, Samm, Aste, Aste..ups..appi..kukkusin. Alla. Trepist. Keerdtrepist. Ai. valus?. ojaa..mu peal ja pea valutasin. Kanni peal laiutas suur sinikas. Nutan. Valus on. MA oleks end KOGEMATA ära tapnud. Jube inimene. olen tulevikus ettevaatlikum?! Kindlasti. Hirm. Peotuju läinud.nutan... Voodi. Tahtsin väga...

Hommik. Kell 9. pea käib ju veel ringi..jube:S..tahan puhata. Tuju on jälle parem. Tanja on super. Kartulipuder:). väkk..paha olla. Staarikleepsud. Vesi. Krdima kallis bussipilet.Tudume. Tartu!!..lõpuks. olen rahul. Järgmine päev on ajaloo kontrolltöö ja pea ja kael valutavad. Muide ma tegin selle töö ikka lõpuks väga hästi ära,ma arvan. Kael on ikka kange...vastik. Ma olen mõrvar.

lühikesed laused?! Vahet pole. kunstine:)..või mis. Picasso ja muud sellised. Mulle meeldib see auto, mille nimi on picasso. Sidrun.(Vahepala)

pühapäev, aprill 10, 2005

lisan siia ka enda tehtud retsensiooni samast raamatust:
"Ei ahne ega isetu - küll on inimeste ilmas keeruline seal kahe äärmuse vahel laveerida"

Kati Murutar, “Puugid kuubis”
Kirasjastus Vastus, 2004.


Kati Murutar: 1992. aastal ilmunud skandaalne raamat paljastavate intiimelu saladustega, 1998. aastal plahvatanud skandaal seoses autori süüdistusega vabameelsuses usumehe ja abilinnapea pihta, 2002. ajakirjas “Kroonika” ilmunud alastipildid, skandaalsed telesaated ning palju artikleid erinevatel teemadel alates seksist lõpetades puskariga. Samas abikaasa ja nelja lapse ema. Mis tundeid tekitab?

Iga hinna eest massidega manipuleerimine tiraaži suurendamiseks jätab minu jaoks kirjanikust odava mulje. Mõtetega läbi lüüa ei suuda – skandaalidega ikka saab. Raamat on kergesti loetav tänu sellele, et autor on unustanud öeldise olemasolust. Tekst on osavalt sisustatud parasiitväljenditega nagu uh, nii armas, mis muud, mida iganes. Samas koidab nii mõneski kohas, et autoril on tegelikult olemas lai silmaring ja varuks head näited. Leidsin isegi ei rohkem ega vähem kui viis tsitaati. Mis võib-olla polegi nii paha tänapäeva eesti ilukirjanduse kohta.

Siiski, teema ja probleemile lähenemine on vägagi omapärased ja kaasahaarvad: olukord maakeral tuhandete aastate pärast ei ole siiani Eestis pannud kedagi tõsiselt võetava raamatu kirjutamiseks. Mõtted tulevikust pigem masendavad kui motiveerivad inimesi. Selles tulevikuvisioonis on suureks saavutuseks kõrge tõepära, sest Murutari konsulteerisid tuntud loodusteadlased.

Raamatu tegevus toimub Eesti praeguse asukoha piirkonnas pärast globaalset loodukatastroofi, mil põhjaravhas kannatab veeuputuste käes ja Ameerika on sootuks kadunud maailma pildilt. Ulmeromaani peategelane töötab keskonna probleemidega tegelevas baasis, mis toob sündmustiku veelgi lähemale tulevikumuredele, kuna inikonna säilimine sõltub just nimelt loodushoiu suutlikkusest. Raamat näitab, et noateral pareerivas ühiskonnas muteeruvad mitte ainult inimesed, vaid ka nende käitumine ja omavahelised suhted.

Kati Murutar on andekas kirjutaja, kuid antud teoses jäi ta oma oskuste demonstreerimisega liiga kitsiks. “Puugid kuubis” on kerge, paradoksaalne, seiklusrohke, inimese ja looduse suhet väärtustav ning mahlakas eesti keeles kirjutatud raamat, mis jääb ajaviiteromaani ja ilukirjandusliku teose vahepeale.

laupäev, aprill 09, 2005

Lugesin hiljuti läbi Kati Murutari "Puugid kuubis". Mitte täiesti vabatahtlikult, kuid siiski omal valikul: retsenseerimiseks kirjanduses. Üldmulje keskmine, lõpp igav, sisu kohati hea. Siin ka head kohad raamatust. Neid on tõepoolest vähe, kuid tänapäeva eesti kirjanduse kohta on seda vahest isegi palju.

"Hädakepp ei aita üksilduse ega hundiulu vastu. Me oleme liiga täiskasvanud, et sellise näitemängu tõelusse uskuda."

"Ei ahne ega isetu - küll on inimeste ilmas keeruline seal kahe äärmuse vahel laveerida."

"Beibendusest. Analüüsin naisi, kes elavad meeste kulul. Kes ongi parasiitideks hangunud. Ei tee ega mõtle midagi. Ainult tarbivad ja on. Kui võimalus on, söövad end nagu seened järgmise, jõukama mehe külge. On nagu truudusetud iluasjakesed. Kunstmaterjalidest üles ehitatud. Läbini tehislikud - ja Jumala näpuvea tõttu täiesti vaimuta. Väike hing, tehiskeha - aga vaimu, näe, polegi. Et nad järgmise toitjaga mükoriisat ei moodustaks, selleks peavad mehed neid pideva rahajoaga kastma. Ainus, mida nad vastu saavad, on illusioon, et nad omavad neid parasiite."

"Selge see, et on kahte pidi kingitusi. Need ühed, millega seotakse ja kohustatakse. Ja need teised, millega ennast lahti ja vabaks ohverdatakse."

"Puugid kuubis", K. Murutar