laupäev, mai 28, 2005

Kerly Ilves

Nüüd ma naeran tervele maailmale näkku: püüdke olla sama õnnelikud kui mina;) Isegi oht jääda suvetööks matas mahakirjutamise eest ei pane mind enam muretsema. Järjekordselt mõistan kui tähtis on elus inimesed, kes sind ümbritsevad, ja tänan, et mul on selliseid inimesi, kes panevad mind edasi liikuma ja naeratama.
Ma usun, et täna tuleb ilus päev. Kui Becca saab oma viimased unenäod ära vaadatud, lähme kuhugi välja, Aurasse võib-olla (kuigi tema telefon heliseb juba ammu vahetpidamata). Ta on ka üks nendest sõpradest, kellega koos olemisest ei saa vist kunagi villand. Kõige rohkem imestan ma tema juures sõbralikkust ja heatahtlikkust, pole teist sellist veel näinud. Ma võin küll kommenteerida Triinu riideid Eurovisioonil, aga tema lihtsalt kuulab ära ja läheb teemaga edasi - võrratu. Sellepärast tundub ta eriti pettunud, kui jälle kusagil kostab kommentaare tema pihta - ülbe, ego jne.
Eile nägin ise kuulsuse pahemat külge: kuidas mõned inimesed suhtuvad Beccasse, olnud teda ainult üheks hetkeks näinud. Eriti valmistas pettumuse asjaoli, et see polnud mingi kõrvaline isik, vaid inimene, kellega ma pean nii mõnigi kord veel oma elus kokku puutuma. (vene veri läks küll kohe keema, aga õnneks/kahjuks superego(Freud) sai mu mõttetest üle)
Butt still, lõpetaks positiivse noodiga: Tanja on õnnelik;) Selle eest peaks tegelikult ühte inimest personaalselt tänama, aga küll ma sosistan talle seda vaikselt kõrva...kunagi (:
Listening to: sellel öösek kõrvetatud "special edition Tanjale Rebeccalt":D

teisipäev, mai 24, 2005

Ilus hommik. kell oli alles 6:20 kui ma olin juba üleval, isegi äratuskella polnud vaja, pealegi see pidi oma 40 minuti pärast alles käiku minema.
Ja tuju on ka hea, psüholoogist oli abi, ta on lihtsalt suurepärane inimene ikka:)
Ja eilne õhtu...see oli ka tore, lugesin Tõde ja õigust emajõe ääres ja nautisin päikest. Aga ma pean endale uue koha raamatute lugemiseks otsima, sest need kiikuvad pingid on liiga populaarsed. Iga kord saan uute inimeste/seltskondadega tuttavaks:) Nendel pinkidel on eestlased tavapärasest julgemad:D
Ainus mure...söögiisu pole, üldse:S Ma ei suuda 125 g jogurtitki endale sisse ajada... Ei teagi milles viga. Aga üks on kindel - täna tuleb suurepärane päev:)
Haloha! (:


teisipäev, mai 17, 2005

stron enough to leave without you:P *cher


Tanja is back in business.
Kutsuti lausa Hiiumaale nädalavahetusel, aga ma mõtlesin järele ja...ütlesin ära. Kui ise ei suuda endale sellist lõbu lubada, siis ei lähegi - iseseisvus on üle kõige. Pealegi lähen parem selle raha eest Saaremaale Janele ja tema Musi-Gretele külla. Igatsen neid nii väga...vaatasin täna just taas Jane pilte sellest ajast, kui Grete oli veel kõhus ja ma sain neid näha nii sageli kui tahtsin.

Nüüd pean jälle katkestama oma mõttelendu, sest Anastassia helistas ja kutsus välja, või õigemini sisse - lähme pesu- ja juveliirpoode ründama:)

pühapäev, mai 08, 2005

6. päev...keeruline on olla. Järjekordselt veendusin, et inimene on harjunud mugavustega. Ka tunnete osas. Seda vist nimetataksegi armastuseks? Ma ei tea enam, ma pole enam kindel kas selline asi nagu *armastus* üldse eksisteerib. Aga see oli...kindlalt, vähemalt minu poolt, ja ma nägin seda ka tema silmades...
Selline tunne valitseb, nagu suudaksin praegu kirjutada meist terve raamatu, sellise paksu, mida keegi tavaliselt ei viitsi lugeda, kui seal pole muidugi peal kirjas "lord of the ring". Aga mina loeksin, uuesti ja jälle, sest ei taha unustada. Mälu pole aga igavene...ja ma tunnen kuidas vaikselt mälestused libisevad peast minema. Ja sellest on nii kahju. Aga selline raamat jääb siiski kirjutamata, sest mulle ei meeldi kurvad lõpud, elu on niigi kurb, et seda veel täita masendava lektüüriga.
Kus, millal ja kellega ma ka polnud, teadsin ma alati, et mul on olemas TEMA. Seega mind armastatakse. Ma teadsin, et mis ka ei juhtuks, on tema alati see, kes toetab, kuulab ära ja jälle...armastab. HAHA. TANJA ONA NAIIVITAR.
Või olen ma isegi kõiges süüdi? Vähemalt (telefon heliseb, ma ei viitsi vastu võta) nädal aega tagasi mulle öeldi, selgelt ja konkreetselt: "Ma ei armasta sind enam, see tunne on kadunud, mul pole enam tundeid su vastu". See oli nii veider...ma ei uskunud, ma ei tahtnud uskuda, oma käitumisega sundisin teda ütlema seda uuesti ja jälle, lootes et see jõuab mõistuseni. Vahepeal läksin nii segadusse, et tekkis tahtmine ennast näpistada. Siis ma ka ütlesin "Vaata siia, see olen mina - Tanja, ja sa armastad mind". Terve see aeg mu hing nuttis. See oli veider nutt...pisarad lihtsalt voolasid, ei midagi muud, nagu mõni marmorkuju.
Sellest päeva muutus kõik. Kuigi ma vajasin aega, et antud informatsioon pärale jõuaks, kuid nüüdseks on see kindlalt olemas, peas, ja seda valusam on.

esmaspäev, mai 02, 2005


minu maal

Hea, et ma ei ela Platoniga samala ajal, muidu läheksin taga tülli. Nimelt maailmatuntud matemaatika oli äge kunstivastane. Ma ei elaks seda üle, samas mu vastuhakk oleks mõtetu. Nagunii mäletaks ja austaks teda kõik nagu praegugi, ja mina oleks ammu unustatud väike tühine mässaja, sest Aristotelesega oleks võimatu võistelda. Samas ma austan teda siiski kui matemaatikut, ei saa salata...

*telefon: helistas järjekordne klient: veel rohkem tõlketööd, veel vähem vaba aega ja natukene rohkem raha.

pühapäev, mai 01, 2005

Olen tagasi, väikses-vaikses Tartus...
Eile sai kooliinimestega Linnateatris käidud. Seda võiks nimetada lausa teatrimaratooniks - 5 tundi "Tõde ja õiguse" II osa (loomulikult pausidega, but still...). Vaatamata minu kartustele möödus aeg valutult ja etendus jätis sügaivamad muljed. Ma tõesti ei uskunud, et see ni hea saab olla. Eriti jäi silma üks Hugo õpilastest (Bert Raudsep) - väga hea karakter ja veelgi parem mäng. Tahaks näha seda veel, veel ja veel...
Üllatuseks endale häiris ainult 1 osatäitjatest - Indrek ise. Ma tõesti ei oska põhjendada miks, arvatavasti kunagi koos klassiga samanimelise filmi vaatamise mõjud. Igaljuhul ei suutnud ma näitleja emotsioonidest mõista Indreku hingeelu, jama.
Kuid ma usun, et nähtu mõjus hästi nn "Hugo vaimule" igas treffneristis, kes sellest elamusest osa võtsid. Tore on ikka õppida Koolis, suure tähega koolis, mis on nagu inimene - mälestustega ja ajalooga. Teine tunne kohe...


“Keegi ei armasta eestlast, eestlane isegi ei armasta. Venelane armastab venelast, sakslane sakslast, lätlanegi armastab pisut lätlast, aga eestlane eestlast ei armasta, tema armastab venelast ja sakslast – niisugune on eestlane...”