laupäev, mai 28, 2005

Kerly Ilves

Nüüd ma naeran tervele maailmale näkku: püüdke olla sama õnnelikud kui mina;) Isegi oht jääda suvetööks matas mahakirjutamise eest ei pane mind enam muretsema. Järjekordselt mõistan kui tähtis on elus inimesed, kes sind ümbritsevad, ja tänan, et mul on selliseid inimesi, kes panevad mind edasi liikuma ja naeratama.
Ma usun, et täna tuleb ilus päev. Kui Becca saab oma viimased unenäod ära vaadatud, lähme kuhugi välja, Aurasse võib-olla (kuigi tema telefon heliseb juba ammu vahetpidamata). Ta on ka üks nendest sõpradest, kellega koos olemisest ei saa vist kunagi villand. Kõige rohkem imestan ma tema juures sõbralikkust ja heatahtlikkust, pole teist sellist veel näinud. Ma võin küll kommenteerida Triinu riideid Eurovisioonil, aga tema lihtsalt kuulab ära ja läheb teemaga edasi - võrratu. Sellepärast tundub ta eriti pettunud, kui jälle kusagil kostab kommentaare tema pihta - ülbe, ego jne.
Eile nägin ise kuulsuse pahemat külge: kuidas mõned inimesed suhtuvad Beccasse, olnud teda ainult üheks hetkeks näinud. Eriti valmistas pettumuse asjaoli, et see polnud mingi kõrvaline isik, vaid inimene, kellega ma pean nii mõnigi kord veel oma elus kokku puutuma. (vene veri läks küll kohe keema, aga õnneks/kahjuks superego(Freud) sai mu mõttetest üle)
Butt still, lõpetaks positiivse noodiga: Tanja on õnnelik;) Selle eest peaks tegelikult ühte inimest personaalselt tänama, aga küll ma sosistan talle seda vaikselt kõrva...kunagi (:
Listening to: sellel öösek kõrvetatud "special edition Tanjale Rebeccalt":D

Kommentaare ei ole: