Olen tagasi, väikses-vaikses Tartus...
Eile sai kooliinimestega Linnateatris käidud. Seda võiks nimetada lausa teatrimaratooniks - 5 tundi "Tõde ja õiguse" II osa (loomulikult pausidega, but still...). Vaatamata minu kartustele möödus aeg valutult ja etendus jätis sügaivamad muljed. Ma tõesti ei uskunud, et see ni hea saab olla. Eriti jäi silma üks Hugo õpilastest (Bert Raudsep) - väga hea karakter ja veelgi parem mäng. Tahaks näha seda veel, veel ja veel...
Üllatuseks endale häiris ainult 1 osatäitjatest - Indrek ise. Ma tõesti ei oska põhjendada miks, arvatavasti kunagi koos klassiga samanimelise filmi vaatamise mõjud. Igaljuhul ei suutnud ma näitleja emotsioonidest mõista Indreku hingeelu, jama.
Kuid ma usun, et nähtu mõjus hästi nn "Hugo vaimule" igas treffneristis, kes sellest elamusest osa võtsid. Tore on ikka õppida Koolis, suure tähega koolis, mis on nagu inimene - mälestustega ja ajalooga. Teine tunne kohe...


“Keegi ei armasta eestlast, eestlane isegi ei armasta. Venelane armastab venelast, sakslane sakslast, lätlanegi armastab pisut lätlast, aga eestlane eestlast ei armasta, tema armastab venelast ja sakslast – niisugune on eestlane...”