Väljavõte prostituudi päevikust: Ma teenin 350 šveitsi franki, veetes tund aega ühe mehega. Ma liialdan. Kui me ei arvesta sisse lahtiriietumist, õrnuste teesklemist, millestki iseenesestmõistetavast lobisemist ning riidessepanekut, jääb järele vaid üksteist minutit tegeliku seksuaalakti jaoks.
Üksteist minutit. Maailm keerleb millegi säärase ümber, millele kulub ainult üksteist minutit. Ning selle üheteistkümne minuti pärast 24-tunnises ööpäevas (võttes aluseks, et kõik mehed armatsevad oma abikaasadega iga päev – mis on tegelikult absurdne ning täielik vale) abiellutakse, peetakse peret ülal, lepitakse virisevate lastega, koormatakse end selgitustega, et hilinenud kojusaabumisi välja vabandada, vaadatakse tosinate või sadade kaupa võõraid naisi, kellega unistatakse Genfi järve ääres ringi patseerimisest, ostetakse endale kalleid riideid ning veelgi hinnalisemaid rõivaid oma naistele, makstakse prostituutidele, et nood täidaksid nende elus valitseva tühimiku, teadmata isegi, milles see tühimik seisneb, peetakse üleval hiiglaslikku kosmeetikatööstust, tegeletakse dieedi, spordi, pornograafia, võimuga – ning kui mehed saavad kokku teiste meestega, siis vastupidiselt üldlevinud müüdile ei vestle nad iialgi naistest. Nad räägivad tööst, rahast ja spordist. Meie tsivilisatsiooniga on midagi väga korrast ära.

nädalavahetuse saarel

kõige vahvam sõbrannalaps Grete:)

Eesti lipp paistis

Saaremaa nähtud

minu põnev vastlapäev

Aga sina, sina tahtsid ka vastlaid, nagu kõigil teistelgi. Kuklid ja kelgutamine ja punased põsed ning külm nina. Nagu kõigil teistel. Sõidad bussis ja kuulad ahnelt, neid võõraid tütarlapsi sõpradele helistamas, et ikka tuleks suurem kamp liugu laskma. Sa tahaksid ka, aga sinu telefon vaikib. Ning tema oma on hoopiski väljas. Ja siis sa kuulad kuidas teised kurdavad vastlakuklite üledoosi peale. Aga sina tahaksid ka, et oleks lausa paha, kuid nii hea olla.
Ning järjekordselt jääd lootma järgmise aasta peale. Ehk tuleb parem.
Kuid kummelitee, see aitab. Ja suhkur selle sees teeb elu pisut magusamaks.
Elagu!


U knew how to bring me up, u always did.

Mul oli ka valentinipäev. Ja minu kordumatu oskus teha piisavalt veidraid kingitusi. Seekord siis väike loorberipuu (Lauru nobilis) valges potis.


On olemas kahte tüüpi kingitusi: ühed, millega seotakse kinni, ja teised, millega ostetakse ennast lahti.

Head Valentinipäeva!
Alati Teie realist,
Tatjana

see oli päris ammu kõik, mul vahel tuled meelde
kas meeleolu üleval mul hoida proovisid
ei küsinud niisama aga vihjasid, et meeldin
ja mina pime siis ei näin'd, sa tõesti hoolisid

kuid helistasid nüüd sa mulle, igaks juhuks küsid
kas lõunale koos sinuga ma valmis tulema
sa vastasid kui küsisin kus nüüd see mõte tuli
et vaadates mu kardiogrammi, ja masin soovitas.

H.Kender

tubli päev

Tere! Mina olengi see tubli tütarlaps Tanja, kes käis täna K Õ I K I D E S praktikumited ja loengutes.
Hetkel on käimas viimane, piin ja vaev "informaatika" nime all. Istun ja mõtlen: kas minna ära või minna ära. Aga paraku on laiskus suur ja nii ma istungi siin juba tund ja 16 minutit. Kuulan muusikat, vaatan kuidas Joonas siin kõrval joonestab, räägin Anniga, mõtlen oma hingeelule.
Olen täna terve päev mõelnud sellele, kas olen õnnelik, ja kui olen, siis kas väga õnnelik või pisut. Ja üleüldse, kuidas saaks õnne mõõta? Kas see on ehk võrdväärne keskmise päevase naeratuste arvuga? Samas, iga inimese puhul see ei kehti. Näiteks Heiki naeratab väga harva, aga see-eest on nendel hetkel palju suurem väärtus.
Seega naeratus pole näitaja. Mis siis on?
Joonas pakkus, et õnne saab kontrollida nõnda, et paned inimesele peegli näo ette ja kui ta naeratab, siis on tegu õnneliku isendiga. Aga mis siis kui see on pigem hüsteeriline naer, mida kutsus esile oma äramagatud näo pilt?:) Nii, see ei kõlba ka. Ideid?

[6. veebruar] tüdrukud, kellel on alati lõbus...

Vestlus ülikoolisöökla järjekorras:

Diana: Ma tahaks mõne kuttiga tuttavaks saada.
Mari: Mine sõida bussiga. Harju maaliinidi sobivad selleks suurepäraselt.
Tanja: Muideks, sul on õigus. Ma sain ka ühe noormehega nõnda tuttavaks: ärkasin bussis tema õla peal.
Mari: ilalaiguga?
Tanja: ilma:)

"Puhh?", sosistas notsu.
"Ja notsu?".
"Ei midagi", ütles notsu ja võttis puhhilt käest kinni, "lihtsalt kontrollisin, et oled olemas".

[24. jaanuar]

Teate, mis vahe on lõuna- ja põhjamaa inimeste armastusel?

Lõunas armastatakse neid, kellega magatakse.
Põhjas aga magatakse nendega, keda armastatakse.

[23. jaanuar]

Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha.

Kunst on agressiivsuse pehmem vorm.

[18. jaanuar] puhkame

Aitäh aplauside eest. Tanja esimese sess on tänaseks läbi. Edukalt.

(semestri saavutus on füüsika eksami tulemus - 3/C . Loomulikult ei tasu olla naiivne ja sinisilmselt uskuda minu kirge füüsika vastu. Selle eksami sooritamiseks läks käiku kõik, isegi mp3 player:)

[17. jaanuar] ühistranspordi võlud

Buss nr. 36. Bussijuht (naine) mikrofoni:
- "Armas rahvas, kell on 13.13, ilus aeg naeratamiseks." :)

Nägin täna tänaval noort paari, tüdrukul oli t o h u t u l t palju punaseid roose käes. Eks ma olen ikka näinud palju lilli korraga, aga neid oli kuidagi liiga palju: ta vaevalt hoidis need kahe käega kinni. Mis vaev.
Heiki ütles, et romantika hakkas praktilist mõtlemist hägustama. Ma olingi tegelikult tol hetkel, selles külma käes mõelnud, et kas ma tahaks ka nii... tulin järeldusele, et ei tahaks:) Kui siis mugavalt koju kulleriga, eelistavalt koos vaasiga:D

Ja kui ma juba nõnda mugvalt kodus soojas sellest Heikiga rääkisin, tuli mul uni peale. Idee unest arenes kindlaks sooviks sooritada üks pisike lõunauinak. Ja sealt edasi ma mõistsin, et viimasel ajal mul polegi suurt viitsimist millekski muuks peale magamise. Mõttekäik viis selleni, et mind tuleks loomaaeda elama panna, laisklooma puuri. Lapsed nunnutaks mind ja tooks kommi. Vaatamise eest saaks raha ka. Vinge:)


Und teilegi,
Teie rikutud Tanja:)

[14. jaanuar] 1. Olfaktsioon

"Aga lõhnad on nii tähtsad," mõtles Amira. Talle meenus, kuidas ta naasis tagasi oma kodumaale, jättes selja teha Itaalias elatud aasta. Tagasipöördumise otsus tuli raskelt. Siis, ärkanud vara hommikul palavusest, mis seal suvel valitses ja suitsupilvest, mille korterikaaslane enne tööle minekut alati enda järel jättis, hakkas tal kõle ja kõhus keeras - uni asendus teadvusega, oli aeg teha valikuid. Amira teadis, mis järgmisena juhtub, seepärast istus ta terve päeva kodus, kord voodis, teine kord põrandal, siis köögis ning diivanil, ja nuttis.
Õnneks erines Rootsi ja Itaalia nagu Hallandi rand ja taevasinine Vahemeri. Siin polnud midagi, mis meenutaks seda elu, mis ta enda järel sinna jätnud. Pealegi ei olnud tal kunagi probleeme reaalsustajuga: Amira mõistis, et siin maal pole seda valget maja, kus ta oli juba harjunud ärkama, pole tööd, mis lõppes iga õhtu joobes seisundis, pole Petrost, kelle kõrval ärgata.
Vähehaaval sisustas ta oma elu uute tegevustega, pannes aju võimalikult palju tööle, et südamele jääks vähem ruumi. Nii pidi olema kergem. See aitaski, kuni ta astus üks päev oma uude koju sisse. Komplektis uue korteriga oli ka uus korterikaaslane Maria, kes tuli parajasti duši alt välja ning veel täitsa märg, naeratus näol, teretas neidu, kelle naeratus samal hetkel teadmata kadunuks jäi. Amira tundis lõhna ja naaber nägi tema nägu ning olukord muutus kohmetuks.
"Ära palun enam kunagi kasuta seda dušigeeli," - see oli kõik, mis neiu oskas alustuseks kosta. Hiljem sai Maria teada, et see oli lõhn, millega algas Amira iga hommik Petrose pool. Nii lõhnas hommikune Petros ja ühest päevast hakkas lõhnama ka Amira, kuni ta Itaaliast ära tuli.

/jätkub.

[13. jaanuar] liiga hull

See sünnipäevapidu. See oli ikka väga hull.
"That was hell of a party," nagu ütles Carlos kui ta pidi järgmine päev oma korterit koristama:) Ühele kainemale tütarlapsele tuli pähe idee lugeda kokku seda rahvamassi, mis imemoel mahtus ära väiksesse 2-toalisse Mustamäe korterisse. Pakkuge, mis number tuli?!:)
45. Just nii:)))

Ja tegelikult oli naabritel ka pidu. Siis meie käisime seal ja nemad meie pool ja valitses üks suur prazdnik:]

Seepärast oligi õige aeg teha kontrastiks midagi väga kultuurset, õhtu sisustasin ma ballettiga: Estonia teater, "Kameeliadaam". Pole viga, vaadake ka ära.

P.S. eilse õhtu moto tasus ennast ära;)

[12. jaanuar] Sitt lugu. Next please!

Nonii. Reede õhtu käes. Veel väheke asjatamist ja Carlose sünnipäevale minek.
Kuna ma olen meestele kingituste tegemises nii ebaosav, kokkasin ma oma dominikaani sõbrale šokolaadi-pähklikuhjad. Temale söömiseks, Teile vaatamiseks:)

P.S. tänase õhtu moto on Anni lodud fraas: "Sitt lugu. Next please!":)

[4. jaanuar]

Neljapäeva õhtu, ühikas, füüsika laborid nr. 19 ja 5 ning klaas šampust. Stiilne:)

Aga tegelikult on tuju tore, sest võtsin töölt kuu vabaks ja nüüd on nii palju aega, et külastasin eile lausa 3 raamatukogu, tegin veel ühe eritellimuse Rahvaraamatus ja soetasin täna Apollos head ja paremat. Üldiselt kõik seoses Barcelonaga, kuhu ma plaanin märtsis minna.

Aega oli lausa nii palju, et käisime Miaga kinos. "Puhkus" oli ikka kuradima hea film, kuid suur popcorn ning SUUR Fanta oli liiast. Me lubasime endale seda viga mitte enam korrata:)

Õhtu jätkus sisukalt. Tegin ahjukartuleid ja panin uue kingariiuli kokku. Detsembris muideks sain kontoritooli kokkupanemisest jagu. Ühesõnaga teen erialasta praktikat. Sander ütles, et minust saab veel nii hea kruvikeeraja:) (just nimelt, nii ta kirjutaski, kokku)

Ja muideks, mul tekkis uus lemmikmüüja. Ta on noor, kena, mees, müüb komme Kalevi poes:D Veider, ma tean, aga sellegipoolest tõsi.



Aitab teile,
tsau