[14. jaanuar] 1. Olfaktsioon

"Aga lõhnad on nii tähtsad," mõtles Amira. Talle meenus, kuidas ta naasis tagasi oma kodumaale, jättes selja teha Itaalias elatud aasta. Tagasipöördumise otsus tuli raskelt. Siis, ärkanud vara hommikul palavusest, mis seal suvel valitses ja suitsupilvest, mille korterikaaslane enne tööle minekut alati enda järel jättis, hakkas tal kõle ja kõhus keeras - uni asendus teadvusega, oli aeg teha valikuid. Amira teadis, mis järgmisena juhtub, seepärast istus ta terve päeva kodus, kord voodis, teine kord põrandal, siis köögis ning diivanil, ja nuttis.
Õnneks erines Rootsi ja Itaalia nagu Hallandi rand ja taevasinine Vahemeri. Siin polnud midagi, mis meenutaks seda elu, mis ta enda järel sinna jätnud. Pealegi ei olnud tal kunagi probleeme reaalsustajuga: Amira mõistis, et siin maal pole seda valget maja, kus ta oli juba harjunud ärkama, pole tööd, mis lõppes iga õhtu joobes seisundis, pole Petrost, kelle kõrval ärgata.
Vähehaaval sisustas ta oma elu uute tegevustega, pannes aju võimalikult palju tööle, et südamele jääks vähem ruumi. Nii pidi olema kergem. See aitaski, kuni ta astus üks päev oma uude koju sisse. Komplektis uue korteriga oli ka uus korterikaaslane Maria, kes tuli parajasti duši alt välja ning veel täitsa märg, naeratus näol, teretas neidu, kelle naeratus samal hetkel teadmata kadunuks jäi. Amira tundis lõhna ja naaber nägi tema nägu ning olukord muutus kohmetuks.
"Ära palun enam kunagi kasuta seda dušigeeli," - see oli kõik, mis neiu oskas alustuseks kosta. Hiljem sai Maria teada, et see oli lõhn, millega algas Amira iga hommik Petrose pool. Nii lõhnas hommikune Petros ja ühest päevast hakkas lõhnama ka Amira, kuni ta Itaaliast ära tuli.

/jätkub.