6. päev...keeruline on olla. Järjekordselt veendusin, et inimene on harjunud mugavustega. Ka tunnete osas. Seda vist nimetataksegi armastuseks? Ma ei tea enam, ma pole enam kindel kas selline asi nagu *armastus* üldse eksisteerib. Aga see oli...kindlalt, vähemalt minu poolt, ja ma nägin seda ka tema silmades...
Selline tunne valitseb, nagu suudaksin praegu kirjutada meist terve raamatu, sellise paksu, mida keegi tavaliselt ei viitsi lugeda, kui seal pole muidugi peal kirjas "lord of the ring". Aga mina loeksin, uuesti ja jälle, sest ei taha unustada. Mälu pole aga igavene...ja ma tunnen kuidas vaikselt mälestused libisevad peast minema. Ja sellest on nii kahju. Aga selline raamat jääb siiski kirjutamata, sest mulle ei meeldi kurvad lõpud, elu on niigi kurb, et seda veel täita masendava lektüüriga.
Kus, millal ja kellega ma ka polnud, teadsin ma alati, et mul on olemas TEMA. Seega mind armastatakse. Ma teadsin, et mis ka ei juhtuks, on tema alati see, kes toetab, kuulab ära ja jälle...armastab. HAHA. TANJA ONA NAIIVITAR.
Või olen ma isegi kõiges süüdi? Vähemalt (telefon heliseb, ma ei viitsi vastu võta) nädal aega tagasi mulle öeldi, selgelt ja konkreetselt: "Ma ei armasta sind enam, see tunne on kadunud, mul pole enam tundeid su vastu". See oli nii veider...ma ei uskunud, ma ei tahtnud uskuda, oma käitumisega sundisin teda ütlema seda uuesti ja jälle, lootes et see jõuab mõistuseni. Vahepeal läksin nii segadusse, et tekkis tahtmine ennast näpistada. Siis ma ka ütlesin "Vaata siia, see olen mina - Tanja, ja sa armastad mind". Terve see aeg mu hing nuttis. See oli veider nutt...pisarad lihtsalt voolasid, ei midagi muud, nagu mõni marmorkuju.
Sellest päeva muutus kõik. Kuigi ma vajasin aega, et antud informatsioon pärale jõuaks, kuid nüüdseks on see kindlalt olemas, peas, ja seda valusam on.