Deutschland, aastavahetus 2003/2004

Tanja ise tegi

Meenutab Mr. Beani autot?:)) Eks ma ise ka naersin, kui nägin seda autot esimest korda elus:) Põgenesin just kähku kirjandusest, et Juvente Germany talvelaagrisse minna. Reisiplaan oli selline, et Tartust Hamburgini Jan Jobmani autoga ja tagasi lennukiga. Ja kui ma seda autot Treffneri ees nägin....:D haha, hüsteeriline naer võttis must võimu. Auto oli muidugi armas, veel armsamgi kui selle pildi peal, sest katusel oli vana kohver, kuhu sai oma kotte panna, sest muidu ei mahuks midagi ära. See muutis auto veel naljakamaks teiste autojuhtide silmis:D
Jani jaoks tähendas see auto midagi väga suurt, perekonna reliikviat, kõik tema esivanemad sõitsid Cooperitega. Ja samas oli ta tüüpiline mees, ta võttis sellelt autolt viimast, mis võtta andis, et ainult teised naeratavad autojuhid tast mööda ei saaks. Vaene Cooper võitles kogu Tartu-Hamburgi tee uuemate autodega, demonstreerimaks oma kõlblikust (õli kulus ka meeletult).

See oli väikseks vahepalaks. Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et lähen KREEKASSE:) Mu rõõm on ääretu, ma ei suuda lihtsalt paigal püsida. Varsti peaks isa mulle raha ära tooma ja ma suundun Estraveli büroosse lennupiletite järgi. Tegu on projektiga, mille raames 70% reisikuludest tagastatakse. Pole paha, ma tean;) Aga nõnda olen ma juba Itaalias, Norras, Saksamaal ja Belgias käinud - unustamatud hetked. Seega ootan ka sellelt reisilt midagi erakordset, et oleks hiljem meenutada ja siia midagi kirjutada:)
Ainus, mis mu rõõmu hetkel segab on kool:D (kuigi praegu sellestki mõeldes tuleb naeratus näole) Homme on nimelt MAs10 arvestus ehk matemaatika (süva) 10. kursuse saatus saab homme otsustatud. Kaisa tegi juba täna selle ära, aga kahjuks ei näinud ma tema näol rõõmu, hoopis vastupidi. See tekitas peas kohe 2 halba mõtet. Esiteks see, et kurb sõber kõrval ei tõsta kohe mitte teps mu tuju: ma üritasin küll lõpmatult rääkida, et ta mujale kõrvale juhtida, aga ei, tunnen et ei tulnud välja, poole tunni vältel sain vastu ainult "jah, jah, jah...". Teiseks paneb muretsema ka see, et kui Kaisa seda tööd ei osanud....et mis siis minust saab:D Tegu pole madala enesehinnanguga, vaid kaine mõtlemisega. Aga eks homme näeb.

Praeguseks aitab...lähen mõttetega tagasi muusikamaailma All Saints - Never Ever