lähen kohe magama...poen voodisse, oma külmade linade vahele. Tuju on null ja tahaks korraks sellest maailmast eemale..unemaailm kõlbaks, kuigi seal juhtub ka imelike asju. Nägin täna päeval unes, et Gilber pani rattaga matsu. Muidugi jäi see ainult minu teada, sest suhteliselt ebainimlik oleks sellisest unest enne võistlusi teisele rääkida. Millega need võistlused täna lõppesid ei taha ma mainidagi. Täpselt nii kõik läkski.

Üle kõige maailmas tahaks praegu tema kõrval olla, aga ta ei suutnud minuga telefoni teelgi rääkida... Ma ei teagi mida mõelda, veider tunne on sees. Nagu oleks kõige lähem inimene maailmas ja samas kõige kaugem ka. Isegi isa küsis, mis viga, kui pool tundi tagasi mind Mardi juurest koju tõi. Ei suutnud seal oma mõttetega täidetuna enam sotsialiseeruda...

ööd