Lugesin hiljuti läbi Kati Murutari "Puugid kuubis". Mitte täiesti vabatahtlikult, kuid siiski omal valikul: retsenseerimiseks kirjanduses. Üldmulje keskmine, lõpp igav, sisu kohati hea. Siin ka head kohad raamatust. Neid on tõepoolest vähe, kuid tänapäeva eesti kirjanduse kohta on seda vahest isegi palju.

"Hädakepp ei aita üksilduse ega hundiulu vastu. Me oleme liiga täiskasvanud, et sellise näitemängu tõelusse uskuda."

"Ei ahne ega isetu - küll on inimeste ilmas keeruline seal kahe äärmuse vahel laveerida."

"Beibendusest. Analüüsin naisi, kes elavad meeste kulul. Kes ongi parasiitideks hangunud. Ei tee ega mõtle midagi. Ainult tarbivad ja on. Kui võimalus on, söövad end nagu seened järgmise, jõukama mehe külge. On nagu truudusetud iluasjakesed. Kunstmaterjalidest üles ehitatud. Läbini tehislikud - ja Jumala näpuvea tõttu täiesti vaimuta. Väike hing, tehiskeha - aga vaimu, näe, polegi. Et nad järgmise toitjaga mükoriisat ei moodustaks, selleks peavad mehed neid pideva rahajoaga kastma. Ainus, mida nad vastu saavad, on illusioon, et nad omavad neid parasiite."

"Selge see, et on kahte pidi kingitusi. Need ühed, millega seotakse ja kohustatakse. Ja need teised, millega ennast lahti ja vabaks ohverdatakse."

"Puugid kuubis", K. Murutar