tahaks aidata

Lühem kellaosuti näitas üheksandale teemandile, pikem oli ammu möödunud hõbedasest "Emporio Armani" kirjast. Kadri lõpetas oma töövahetuse Viru keskuse Ülikooli Apteegis ja me suundusime ööpäevaringselt avatud Double Coffee'sse seal samas, üle tee.
Minul punane tee, temal kakao, nõnda möödus märkamatult kohtumiseks eraldatud tund. Rääkisime oma olevikust, minevikust, tulevikust! (ta läheb homme uuesti naistearsti juurde, ehk saab veel ühe pildi tema tulevasest lapsest) Aeg oli lahkuda ja me küsisime oma arve järele, kui tuli sisse üks vanamees, riided veidi räbalas, puust kepike ühes käes ja natuke raha teises. Mul hakkas ebamugav ja kurb. Baarimees vaatas teda imelikult, palus ettekandjal teenindamise üle võtta, ei tea kas eesti keele oskamatuse või vastumeelsuse tõttu. Ma ei saanud ära minna, jäin selle olukorra edasist arengut jälgima. Baarman endiselt ignoreeris mehe küsimused kookide kohta, mis nii ilusti seisid leti peal. Ettekandja üritas kohustusetundlikusest küsida, mis sooviks on, kuid ei mõistnud segast vanainimese hääldust ja kergelt alla andes kõndis minema, saali otsa, et siis teiste töötajatega arutada, mis edasi teha.
Kõik justkui kartsid seda vaest vanameest. Ma tahtsin aidata...
Seletasin talle ära, et kui ta midagi tahab, siis küsigu ettekandja käest, kes temaga rääkis - ta vastas, et ei taha enam midagi, läheb minema. Ja läkski. Töötajad hingasid rahulikult välja.
Enne oli ta üritanud uurida baarimehe käest, mis need pallikesed on seal alumisel riiulil - need olid need samad keedetud kondentspiimaga täidetud "pähklid", mis ma võtsin tee kõrvale. Lasin ettekandjal panna neid veel juurde take-away kotti, ütlesin Kadrile oma kaardi pin'i, et see saaks makstud ja ütlesin, et kohtume väljas.
"Vabandagae palun, ma ostsin teile need pallikesed, mis olid alumisel riiulil. Võtke see palun ja head õhtut teile!"
"Aitäh sulle, suur tänu." - ehk tegin ma tema vihmase õhtu natukenegi päikelisemaks.
Kuid mul oli endiselt kurb...
Kadri tuli kohvikust välja ja kallistas mind. Ma ei mäletagi, mis ta ütles, vist et olen hea. Aga see polnudki tähtis, ma nautisin seda siirast kallistust ja toetust.