[6. september]

Olemise talumatu raskus. Endiselt on olemas see positiivsus ja elutahe, kuid keegi ei anna põhjust seda väljendada. Inimesed-masinad, süsteemsüsteem, kõik on nii korralikud, teeme jah kõik reeglite ja seaduste järgi. Vabadus!? huh?! Naeratus?! huh?! Seda pole neil vaja.

Ülikool. Väga keerulline olukord. Ühelt poolt mulle meeldib tudeerimiselu, teiselt poolt koosneb esimese semestri tunniplaan füüsikast, matemaatika analüüsist, geomeetriast, geodeesiast, algebrast, informaatikast, kehalisest(maiuspala eksole). Väheerutav olukord.

Juhuse tahtel kohtasin täna ülikoolis Georgit. Ma ei tundnud teda algul ära. 3 aastat sest möödas, kui ma nägin teda viimati Tallinna Reaalgümnaasiumi ees. Ma mäletan veel praegugi, et ta rääkis tol õhtul mulle oma uuest suhtest.
- "Ma tulin alles mõni päev tagasi Kreekast. Näed nohu jäi ka külge. Siin on külmem. Mis teed nüüd? Kus elad?"
- "Me elame kesklinnas."

Ahah. Selge.