Sisukas kuid masendav päev.... Veetsin selle Olga seltskonnas, oli tõesti vahva koos olla üle pikka aja: lahendasime tema koduseid töid matas ja tiirutasime linna peal autoga. Aga.. alati on see kuramuse aga.
Tema probleemid isiklikul rindel panid mind mõtlema ja tuletasid meelde oma suhete sit*a. Täiesti jube on olla. Vajaksin praegu tugevaid käis, kes ei laseks mind lahti. Olen nõme rändlind. Tulen, et hüvasti jätta ja siis uuesti ära minna.
Armastuse vastu ei aita uue armastuse otsimine...

p.s. Simo on tore, vägagi tore (Kaisa lemmik muideks), kuid(vahelduseks aga'le) emotsionaalselt tühi mu jaoks. Elame-vaatame, mis saab.
p.s.s. Stavros (kreeklane, kellega ma tutvusin suvel Samose saarel) tuleb arvatavasti jaanuaris Tartusse.

Huh, kuidagi kergem hakkas oma mõtteid peas ära süstematiseerides ja siia kirja pannes. Asun nüüd õppimise ja toa koristamise kallale. Mu tuba näeb lihtsalt skeeeeeeeeeri välja:D Seal toimus vist looduskatastroof.