Kuna tuli välja, et Stoke Mandeville's puudub internet, otsustasin ma oma muljed paberile kirja panna, et hiljem kogu see kupatus sisse trükkida.
Hetkel istun ma konverentsiruumi põrandal (väike vaheldus toolile). Meie prantslasest peaorganisaator Jean-Luc seletab midagi ees oma armsas inglise keeles.
See selleks. Üldiselt on olukord nõme. Mida kauem ma siin viibin, seda mõtetum see üritus mulle tundub. Kõik meie: inimesed 28-st Euroopa riigist tegelema mingi jamaga. Üritame koostada deklaratsiooni. Lisaks sellele saime veidi enne ühe veelgi nõmedama ülesande: mõelda välja spordiklubi vastavalt etteantud sihtgruppile 13-st liikmelistes rühmades. Kõlab lihtsalt, kuid süvenegem ülesandesse. Kas peab välja mõtlema maja projekti, duširuumide arvu või tegevuse? Täiesti sürr. Ja me ei saanudki konkreetset vastust oma segadusest tekkinud küsimustele.
Ühesõnaga ma tahan koju. Ma lihtsalt tunnen kuidas mu kallis aeg läheb raisku:/ Kooli tahaks ka:) Muretsen selle pärast, sest puudun ju kokkuvõttes tervet 6 päeva. Õnneks pole kolmapäev enam kaugel.

Lähme nüüd ajas tagasi - R. ja õhtusöök ja stuff. Eelmises postituses lõpetasin vist õhtusöögi maksumuse kirjeldamisega. Järgmisel päeval läks Kerttu tööle ja natukene hiljem lahkusin ka mina Mariliisiga oma kallist indude rajoonist kesklinna suunas.
Alustuseks suundusime rajooni, mis kerkis püsti viimase 10a jooksul, seega väga kiiresti. "Canari Wharf" erineb kordinaalselt muust Londonist. Seal viibides tekib tunne, nagu oleks hoopis New Yorgis. Tohutult palju tohutult kõrgeid hooneid. Ümberringi liiguvad inimesed kõik esinduslikult riides, lipsud ja värgid.
Teen nüüd väikese pausi kirjutamises. Pean grupis kaasa tegema...Jee, elaga spordikeskus!