depressiooni ühendriigid

Ma tean mis mul viga, see imelik tunne sees, mis ei lase rahulikult elada, rahulikult olla, rahulikult midagi järjepidevalt teha. See tunne tekib mingist muutusteprotsessist, mis minus pidevalt toimub. Ausõna, ma tunnen ise ka, et olen veel "toores" inimene ja mu vaated/arvamused ei ole kindlalt paigas. Niiet kõik teie, kes te minuga iga päev suhtlete, pidage meeles, te mõjutate mind! Seda teadannet ei tohiks muidugi kurjusti ära kasutada. Ma pidasin silmas, et olen endiselt väga õrn olend, selline täitsa haavatav ja kergesti murduv peaaegu 20-aastane neiu, kõigest varsti 20...:/
Ja tegelikult teine teadanne veel: ma olen üksi, täiesti. See on täitsa kole, kui nõrk ma üksi olen. Ma pole ma ise, kui pole kedagi, kes hoiaks, hooliks. Siis te näete ainult poolt minust, avamata kevadlill võimisiganes, aga hetkel tunnen ma ennast hoopis närtsiva lillena, sest suvi just lõppes...siis on aeg minna kollaseks, kuivada kokku ja langeda talveunne. Nii ka mina.

Ahjaa, ja aplaus mu tüütule emale:) Tast sai aasta õpetaja!

Ja üle kõige tahaks endale praegu Chalice'i uut plaati *süsteemsüsteem*. Ehk on vabatahtlike rahakotte?:)

Adjöö.

p.s. homme tulevad rootslased.