I'm getting used to this stressful life without any sunshine, although it makes me feel miserable. Still I don't like complaining, so it would be better to skip the details.

I would like to have remote control of his mind...

btw, I'm going to UK in November: an orgnisation selected me to participate in *the european youth and sport forum 2005*.

I'm dreaming about a wide window sill, like the one I had in my Tallinn's room previous summer. I was sitting on it for hours and enjoying a view on the city. Usually I had a chat by phone on the same time, also for hours, as it was free to call between same company customers. I reveld in the loneliness.

Give me a ring.

Nõnda näeb siis mind Kaisa:) väljavõte meie krokii tunnist:

...inimesed olid muutunud nagu väikeseks lapseks, kes kuud nähes sirutab käed ja karjub: minu kuu tõuseb minu metsa tagant minu merest.
A.H.T

depressiooni ühendriigid

Ma tean mis mul viga, see imelik tunne sees, mis ei lase rahulikult elada, rahulikult olla, rahulikult midagi järjepidevalt teha. See tunne tekib mingist muutusteprotsessist, mis minus pidevalt toimub. Ausõna, ma tunnen ise ka, et olen veel "toores" inimene ja mu vaated/arvamused ei ole kindlalt paigas. Niiet kõik teie, kes te minuga iga päev suhtlete, pidage meeles, te mõjutate mind! Seda teadannet ei tohiks muidugi kurjusti ära kasutada. Ma pidasin silmas, et olen endiselt väga õrn olend, selline täitsa haavatav ja kergesti murduv peaaegu 20-aastane neiu, kõigest varsti 20...:/
Ja tegelikult teine teadanne veel: ma olen üksi, täiesti. See on täitsa kole, kui nõrk ma üksi olen. Ma pole ma ise, kui pole kedagi, kes hoiaks, hooliks. Siis te näete ainult poolt minust, avamata kevadlill võimisiganes, aga hetkel tunnen ma ennast hoopis närtsiva lillena, sest suvi just lõppes...siis on aeg minna kollaseks, kuivada kokku ja langeda talveunne. Nii ka mina.

Ahjaa, ja aplaus mu tüütule emale:) Tast sai aasta õpetaja!

Ja üle kõige tahaks endale praegu Chalice'i uut plaati *süsteemsüsteem*. Ehk on vabatahtlike rahakotte?:)

Adjöö.

p.s. homme tulevad rootslased.

/.../Aga mina arvan isegi, mida rohkem naised õpivad mõtlema, seda vähem saavad nad tunda, mis on tõeline armastus. Armastus põgeneb laostava mõtte eest./.../ A.H.T.
Seda sama arvan ka mina - et mida rohkem ma mõtlen, seda vähem ma usun, et plaan asuma Kreekasse elama saab teostatud. Isegi raamatud ütlevad Kreeka kohta: allasurutud individuaalsus, samas tähtis on mass, ka ebakindlus kõige uue ja võõra vastu ja maskuliinsuse domineerimine ühiskonnas - seega "hai" tüüp: tähtis on võim, edu, saavutused. Kõiki risti-rästi sellele, mida ma tähtsaks pean. Isegi Margus ütles kord, et mul pidavat olema palju mõistust ja vähe süda. Huvitav, kumb pool võidab? Ja kuhu kadus mu temperamentne vene hing? kurb...

Ohhh... ma olen surmväsinud. Ei oskagi öelda miks, aga lõunauinaku luban endale kindlapeale - kohekohe varsti, kui selle sissekandega ühele poole saan:)

Enivei, ma avastasin eile, et võin olla väga tubli. Läksin Marttiga õhtupoole jooksma ja vaat et ise imestan - 10 km saigi läbitud. Ajaliselt ei oska kahjuks öelda, kuna meil polnud kella kaasa. Aga u tund-poolteist see võttis ikka küll. Martti loomulikult ei jooksnud, ta läks kergemat vastupanuteed, valides endale rulluisud tossude asemele jalga:P Hea seegi, temast oleks ka autoga trip'i võinud oodata:)

Ja eilne päev oli üleüldse tore: sain üle pika aja kokku Kerstiga. Ta näeb endiselt hea välja;) Rääkisime siis elust ja ilmast ja lihtsalt nautisime ükteiste seltsi. Vahva positiivsusesüsti sain küll ära. Ja õhtupoole tuli Maarja - veel üks härmakas. Temaga rääkisime loomulikult Kreekast:) Kreeka siin, kreeka seal...teema jätkus ka täna. Me pole siiani 100% otsustanud mis moel me lähme sinna järgmine aasta elama. Kaalukausil on vabatahtliku teenistus või siis mõne tööotsa otsimine, mis ei saaks olla kindlasti kerge meie kreeka keele skills'idega. Uurisin veidi asja ka oma organisatsioonilt ja tuli välja, et nendel puudub hetkel raha toetada mind kui saatvat organisatsiooni, nii et ka saatva-vastuvõtva organisatsiooni otsimine ei ole mitte kerge. Kuid ma usun, et me jääme ikka vabatahtlikkuse juurde. Edu meile!:)

Tatjana aastat 5 tagasi (Stockmanni ees)

I'm at work...again, sitting in a port and doing nothing, because here is too few passangers: end of the summer, bad weather (as usually) and workday. It is so boring that I went downstairs in a store and bought myself newspaper, chocolate (my favourite Kissmet) and later got a little cup of coffee. Now sitting in fron of pc and enjoying all that:) ...also watching people leaving Estonia to Finland, lucky them. I would also want to get away from here to Greece. "Attention please, all the passengers of Regina-Baltica are kindly reguested to... bla bla bla", and it goes on every day - ship to Sweden is leaving soon. But it's not a topic a ment to speak about.Some minutes ago I read an article about 51-years-old ex-supermodel Christie Brinkley comeback as a CoverGirl commercials face: "In America dominates a huge fear of the age and this commercial will show how pleased I am with my age". This word led me again to thoughts about Greece - about Greeks attitude to the life, age, family etc. As it seems to me, they don't have this stupid "senescence-phobia" as most of Europian people do: so they life point become to live as much as possible and as fast as possible - hate that, even more now, when my 20. bithday is nearing. I like the way Greeks take life - with enjoyment, peacefully but exhaustively. I hope you understand what I mean, and if you don't - go to this amazing country;) SO...again, I came to conclusion that I love Ellada.

*Greece is everything to me, it's work as well as love - the most important thing in my life.* (Might sound strange/funny - but true)

lähen kohe magama...poen voodisse, oma külmade linade vahele. Tuju on null ja tahaks korraks sellest maailmast eemale..unemaailm kõlbaks, kuigi seal juhtub ka imelike asju. Nägin täna päeval unes, et Gilber pani rattaga matsu. Muidugi jäi see ainult minu teada, sest suhteliselt ebainimlik oleks sellisest unest enne võistlusi teisele rääkida. Millega need võistlused täna lõppesid ei taha ma mainidagi. Täpselt nii kõik läkski.

Üle kõige maailmas tahaks praegu tema kõrval olla, aga ta ei suutnud minuga telefoni teelgi rääkida... Ma ei teagi mida mõelda, veider tunne on sees. Nagu oleks kõige lähem inimene maailmas ja samas kõige kaugem ka. Isegi isa küsis, mis viga, kui pool tundi tagasi mind Mardi juurest koju tõi. Ei suutnud seal oma mõttetega täidetuna enam sotsialiseeruda...

ööd

Deutschland, aastavahetus 2003/2004

Tanja ise tegi

Meenutab Mr. Beani autot?:)) Eks ma ise ka naersin, kui nägin seda autot esimest korda elus:) Põgenesin just kähku kirjandusest, et Juvente Germany talvelaagrisse minna. Reisiplaan oli selline, et Tartust Hamburgini Jan Jobmani autoga ja tagasi lennukiga. Ja kui ma seda autot Treffneri ees nägin....:D haha, hüsteeriline naer võttis must võimu. Auto oli muidugi armas, veel armsamgi kui selle pildi peal, sest katusel oli vana kohver, kuhu sai oma kotte panna, sest muidu ei mahuks midagi ära. See muutis auto veel naljakamaks teiste autojuhtide silmis:D
Jani jaoks tähendas see auto midagi väga suurt, perekonna reliikviat, kõik tema esivanemad sõitsid Cooperitega. Ja samas oli ta tüüpiline mees, ta võttis sellelt autolt viimast, mis võtta andis, et ainult teised naeratavad autojuhid tast mööda ei saaks. Vaene Cooper võitles kogu Tartu-Hamburgi tee uuemate autodega, demonstreerimaks oma kõlblikust (õli kulus ka meeletult).

See oli väikseks vahepalaks. Tegelikult tahtsin ma rääkida sellest, et lähen KREEKASSE:) Mu rõõm on ääretu, ma ei suuda lihtsalt paigal püsida. Varsti peaks isa mulle raha ära tooma ja ma suundun Estraveli büroosse lennupiletite järgi. Tegu on projektiga, mille raames 70% reisikuludest tagastatakse. Pole paha, ma tean;) Aga nõnda olen ma juba Itaalias, Norras, Saksamaal ja Belgias käinud - unustamatud hetked. Seega ootan ka sellelt reisilt midagi erakordset, et oleks hiljem meenutada ja siia midagi kirjutada:)
Ainus, mis mu rõõmu hetkel segab on kool:D (kuigi praegu sellestki mõeldes tuleb naeratus näole) Homme on nimelt MAs10 arvestus ehk matemaatika (süva) 10. kursuse saatus saab homme otsustatud. Kaisa tegi juba täna selle ära, aga kahjuks ei näinud ma tema näol rõõmu, hoopis vastupidi. See tekitas peas kohe 2 halba mõtet. Esiteks see, et kurb sõber kõrval ei tõsta kohe mitte teps mu tuju: ma üritasin küll lõpmatult rääkida, et ta mujale kõrvale juhtida, aga ei, tunnen et ei tulnud välja, poole tunni vältel sain vastu ainult "jah, jah, jah...". Teiseks paneb muretsema ka see, et kui Kaisa seda tööd ei osanud....et mis siis minust saab:D Tegu pole madala enesehinnanguga, vaid kaine mõtlemisega. Aga eks homme näeb.

Praeguseks aitab...lähen mõttetega tagasi muusikamaailma All Saints - Never Ever

Kerly Ilves

Nüüd ma naeran tervele maailmale näkku: püüdke olla sama õnnelikud kui mina;) Isegi oht jääda suvetööks matas mahakirjutamise eest ei pane mind enam muretsema. Järjekordselt mõistan kui tähtis on elus inimesed, kes sind ümbritsevad, ja tänan, et mul on selliseid inimesi, kes panevad mind edasi liikuma ja naeratama.

Ma usun, et täna tuleb ilus päev. Kui Becca saab oma viimased unenäod ära vaadatud, lähme kuhugi välja, Aurasse võib-olla (kuigi tema telefon heliseb juba ammu vahetpidamata). Ta on ka üks nendest sõpradest, kellega koos olemisest ei saa vist kunagi villand. Kõige rohkem imestan ma tema juures sõbralikkust ja heatahtlikkust, pole teist sellist veel näinud. Ma võin küll kommenteerida Triinu riideid Eurovisioonil, aga tema lihtsalt kuulab ära ja läheb teemaga edasi - võrratu. Sellepärast tundub ta eriti pettunud, kui jälle kusagil kostab kommentaare tema pihta - ülbe, ego jne.

Eile nägin ise kuulsuse pahemat külge: kuidas mõned inimesed suhtuvad Beccasse, olnud teda ainult üheks hetkeks näinud. Eriti valmistas pettumuse asjaoli, et see polnud mingi kõrvaline isik, vaid inimene, kellega ma pean nii mõnigi kord veel oma elus kokku puutuma. (vene veri läks küll kohe keema, aga õnneks/kahjuks superego(Freud) sai mu mõttetest üle)

Butt still, lõpetaks positiivse noodiga: Tanja on õnnelik;) Selle eest peaks tegelikult ühte inimest personaalselt tänama, aga küll ma sosistan talle seda vaikselt kõrva...kunagi (:

Listening to: sellel öösek kõrvetatud "special edition Tanjale Rebeccalt":D

Ilus hommik. kell oli alles 6:20 kui ma olin juba üleval, isegi äratuskella polnud vaja, pealegi see pidi oma 40 minuti pärast alles käiku minema.

Ja tuju on ka hea, psüholoogist oli abi, ta on lihtsalt suurepärane inimene ikka:)

Ja eilne õhtu...see oli ka tore, lugesin Tõde ja õigust emajõe ääres ja nautisin päikest. Aga ma pean endale uue koha raamatute lugemiseks otsima, sest need kiikuvad pingid on liiga populaarsed. Iga kord saan uute inimeste/seltskondadega tuttavaks:) Nendel pinkidel on eestlased tavapärasest julgemad:D

Ainus mure...söögiisu pole, üldse:S Ma ei suuda 125 g jogurtitki endale sisse ajada... Ei teagi milles viga. Aga üks on kindel - täna tuleb suurepärane päev:)

Haloha! (:

stron enough to leave without you:P *cher


Tanja is back in business.
Kutsuti lausa Hiiumaale nädalavahetusel, aga ma mõtlesin järele ja...ütlesin ära. Kui ise ei suuda endale sellist lõbu lubada, siis ei lähegi - iseseisvus on üle kõige. Pealegi lähen parem selle raha eest Saaremaale Janele ja tema Musi-Gretele külla. Igatsen neid nii väga...vaatasin täna just taas Jane pilte sellest ajast, kui Grete oli veel kõhus ja ma sain neid näha nii sageli kui tahtsin.

Nüüd pean jälle katkestama oma mõttelendu, sest Anastassia helistas ja kutsus välja, või õigemini sisse - lähme pesu- ja juveliirpoode ründama:)

6. päev...keeruline on olla. Järjekordselt veendusin, et inimene on harjunud mugavustega. Ka tunnete osas. Seda vist nimetataksegi armastuseks? Ma ei tea enam, ma pole enam kindel kas selline asi nagu *armastus* üldse eksisteerib. Aga see oli...kindlalt, vähemalt minu poolt, ja ma nägin seda ka tema silmades...
Selline tunne valitseb, nagu suudaksin praegu kirjutada meist terve raamatu, sellise paksu, mida keegi tavaliselt ei viitsi lugeda, kui seal pole muidugi peal kirjas "lord of the ring". Aga mina loeksin, uuesti ja jälle, sest ei taha unustada. Mälu pole aga igavene...ja ma tunnen kuidas vaikselt mälestused libisevad peast minema. Ja sellest on nii kahju. Aga selline raamat jääb siiski kirjutamata, sest mulle ei meeldi kurvad lõpud, elu on niigi kurb, et seda veel täita masendava lektüüriga.
Kus, millal ja kellega ma ka polnud, teadsin ma alati, et mul on olemas TEMA. Seega mind armastatakse. Ma teadsin, et mis ka ei juhtuks, on tema alati see, kes toetab, kuulab ära ja jälle...armastab. HAHA. TANJA ONA NAIIVITAR.
Või olen ma isegi kõiges süüdi? Vähemalt (telefon heliseb, ma ei viitsi vastu võta) nädal aega tagasi mulle öeldi, selgelt ja konkreetselt: "Ma ei armasta sind enam, see tunne on kadunud, mul pole enam tundeid su vastu". See oli nii veider...ma ei uskunud, ma ei tahtnud uskuda, oma käitumisega sundisin teda ütlema seda uuesti ja jälle, lootes et see jõuab mõistuseni. Vahepeal läksin nii segadusse, et tekkis tahtmine ennast näpistada. Siis ma ka ütlesin "Vaata siia, see olen mina - Tanja, ja sa armastad mind". Terve see aeg mu hing nuttis. See oli veider nutt...pisarad lihtsalt voolasid, ei midagi muud, nagu mõni marmorkuju.
Sellest päeva muutus kõik. Kuigi ma vajasin aega, et antud informatsioon pärale jõuaks, kuid nüüdseks on see kindlalt olemas, peas, ja seda valusam on.

minu maal

Hea, et ma ei ela Platoniga samala ajal, muidu läheksin taga tülli. Nimelt maailmatuntud matemaatika oli äge kunstivastane. Ma ei elaks seda üle, samas mu vastuhakk oleks mõtetu. Nagunii mäletaks ja austaks teda kõik nagu praegugi, ja mina oleks ammu unustatud väike tühine mässaja, sest Aristotelesega oleks võimatu võistelda. Samas ma austan teda siiski kui matemaatikut, ei saa salata...

*telefon: helistas järjekordne klient: veel rohkem tõlketööd, veel vähem vaba aega ja natukene rohkem raha.

Olen tagasi, väikses-vaikses Tartus...
Eile sai kooliinimestega Linnateatris käidud. Seda võiks nimetada lausa teatrimaratooniks - 5 tundi "Tõde ja õiguse" II osa (loomulikult pausidega, but still...). Vaatamata minu kartustele möödus aeg valutult ja etendus jätis sügaivamad muljed. Ma tõesti ei uskunud, et see ni hea saab olla. Eriti jäi silma üks Hugo õpilastest (Bert Raudsep) - väga hea karakter ja veelgi parem mäng. Tahaks näha seda veel, veel ja veel...
Üllatuseks endale häiris ainult 1 osatäitjatest - Indrek ise. Ma tõesti ei oska põhjendada miks, arvatavasti kunagi koos klassiga samanimelise filmi vaatamise mõjud. Igaljuhul ei suutnud ma näitleja emotsioonidest mõista Indreku hingeelu, jama.
Kuid ma usun, et nähtu mõjus hästi nn "Hugo vaimule" igas treffneristis, kes sellest elamusest osa võtsid. Tore on ikka õppida Koolis, suure tähega koolis, mis on nagu inimene - mälestustega ja ajalooga. Teine tunne kohe...


“Keegi ei armasta eestlast, eestlane isegi ei armasta. Venelane armastab venelast, sakslane sakslast, lätlanegi armastab pisut lätlast, aga eestlane eestlast ei armasta, tema armastab venelast ja sakslast – niisugune on eestlane...”

Kuuldes inimest tantsima õppivat, pean ma ikka naerma, sest mispärast ei õpi nemad ka magama? Meil on ju küll elurõõmusid, miks siis veel õppida rõõmus olema?

K.J.Petesoni "Päevaraamatust"

ära muretse, sind pole tegelikult olemas - sa oled teiste väljamõeldis, et oleks kedagi armastada, kellestki hoolida ja kellegiga olla...

Meeletult valus on ikkagi, tahaks nutta. Oli pere - ei ole peret. Vajaks praegu kedagi lohutava jutuga, ise ei suuda enam nii emale kui endale psüholoogi mängida. Enam ei teagi, mis homne päev toob, loota jääb vaid endale.



K. Nurk - 8. aprill, 2005 (õhtul pärast Kaarli esimese näituse avamist)

Minu versioon nädalavahetusest tuleb kunagi hiljem, siin kopi-peist annika blogist;)

Reede: Olin 2 tundi koolis ja läksin siis HTG-sse. nägin seal üht inimest..tema vist mind näha ei tahtnud:S..no mida iganes:D Räägin siis natuke oma hullumeelsest nädalavahetusest(algus reedel) See kõik algas ühel kaunil ja väga soojal reede pärastlõunal kui mina, Maria ja Tatjana läksime Tartu maantee äärde hääletama. Läks mööda nii umbes pool tundi kui üks träätsu karjuv auto peatus. Sees oli üks äärmiselt sodi inimene ja õnneks üks kaine autojuht. See esimene oli Tanja endine klassivend vms.. Järgmised 2, 15 tundi möödusid tagaistmel piineldes..jube:S..volume oli põhjas. Lõpuks läks meil endal ka juhe kokku ja hakkasime tantsima ja "trääntsutama". Kui me lõpuks maandusime siis oli mingi eriti mõnus peavalu:S.

Puhkasime ðoppasime ja õhtul läksime Populari. Muide inimesed blokeerisid mind. Olin natuke kurb. Aga ka mitte eriti. Koit kekutas oma naisega seal. Kift oli. Ilusad inimesed. Varakult voodisse. Tanja, mu voodikaaslane tuli ka hiljem;).

Laupäev oli ka lõbus ja meeletult mõnna:P...pikutamine, rabelemine. hullud päevad. Kohvitamine Justiniga. Tanja seelik. Sättimine. Justini sünnipäev. Viin:). jne jne... Läksime siis koos oma travveling drinkidega Terrarimisse. Justin kohtras seal üht kena ameeriklannat:). Tantsisime ja tuli see n.ö stripilugu.(emf-unbelivable). Jällega palju inimesi, tuttvad näod. Selline üldse möll käis. Olen suht kindel, et see kordub varsti. Mõnus seltskond sai ju kokku. Kella 3 ajal läksime Riffi..ja siis see juhtuski..:S

Samm, Samm, Aste, Aste..ups..appi..kukkusin. Alla. Trepist. Keerdtrepist. Ai. valus?. ojaa..mu peal ja pea valutasin. Kanni peal laiutas suur sinikas. Nutan. Valus on. MA oleks end KOGEMATA ära tapnud. Jube inimene. olen tulevikus ettevaatlikum?! Kindlasti. Hirm. Peotuju läinud.nutan... Voodi. Tahtsin väga...

Hommik. Kell 9. pea käib ju veel ringi..jube:S..tahan puhata. Tuju on jälle parem. Tanja on super. Kartulipuder:). väkk..paha olla. Staarikleepsud. Vesi. Krdima kallis bussipilet.Tudume. Tartu!!..lõpuks. olen rahul. Järgmine päev on ajaloo kontrolltöö ja pea ja kael valutavad. Muide ma tegin selle töö ikka lõpuks väga hästi ära,ma arvan. Kael on ikka kange...vastik. Ma olen mõrvar.

lühikesed laused?! Vahet pole. kunstine:)..või mis. Picasso ja muud sellised. Mulle meeldib see auto, mille nimi on picasso. Sidrun.(Vahepala)