reede, detsember 30, 2005
mu ema ei ole normaalne:)
Mu ema on täitsa ära keeranud. Tal on külas mingi X mees, kelle asjad olid üle korteri laia kui ma koju jõudsin. Neid muidugi polnud. Kõik see ajab odavalt närvi, või mis? (Ma pole üldse temperamentne)
Aga õnneks on mul Margus, kes oskab oma rootsilikku rahu igalpool külvata ja pealegi sõidan ma 18:13 rongiga Jänedale juventekatega ära - võtame seal metsa sees uut aastat vastu. Tsau!
teisipäev, detsember 27, 2005
paaride päev
neljapäev, detsember 22, 2005
unetus
Möödunud päevast: koolis toimus jõululaat. See oli päeva sündmus muidugi, eriti meie klassi jaoks, just kohe 4 osavõtjat oli. Esile paistsid kõik:D Alustame siis "spekulantidest" ehk Andrei, Janek, Priit. Ootasime nendel omapärast ideed, aga saime vaid veel ühe vahvliteküpsetajate leeri. Sellegipoolest olid nad parimad vahvlivalmistajad. Selle põhjus ei peitunud muideks vahvlites endas: taignas kleepus küpsetamismasina külge ja esines muidki braake. Lihtsalt olid nad oma ühtemoodi tumepunastes särkides ägedad + naljakate "ärimeeste" maine aitas kaasa;) Nad suhtusid kogu protsessi ülima tõsidusega, mis tegi teistele hoopis nalja.
Omad koogid pani lettile veel Kaisa. Jaja, just tema:D Eelmine õhtu kogunesid nad loodusklassi tüdrukutega ja võtsid siis neljakesti ette õunaplaadi küpsetamist. Kuulu järgi oli kook hea, kuigi ma ise unustasin seda maitsta. Siiski ei läinud äri nii tormakalt nagu...
Kärdi ja Tanja lauas. Meie trumbiks oli šokolaad. Tegime šokolaadikooke - mina banaanidega ja Kärt hapukoorega. Viie minutiga oli kogu nänn otsas. Tagantjärele tulid veel õpealajuhataja ja keemiaõpetaja pettunud nägudega, et neile ei jätkunud. Nõudlust oli, oleks pidanud rohkem kooke tegema:P Siit teem järelduse: treffneristid armastavad šokolaadi (pidi aju ka paremini tööle panema;)
šokolaadi-banaani kook
kolmapäev, detsember 21, 2005
I'm sorry I haven't talked to you in so
long. I feel like I've been lost, no bearings,
no compass. I kept crashing into things, a
little crazy, I guess. I've never been lost before.
You were my true north. I could always
steer for home when you were my home.
Forgive me for being so angry when you left.
I still think some mistake's been made, and I'm
waiting for God to take it back. But I'm doing
better now. The work helps me.
Most of all, you help me. You came into
dream last night with that smile of yours that
always held me like a lover, rocked me
like a child. All I remember from the dream is
a feeling of peace. I woke up with that feeling
and tried to keep it alive as long as I could.
I'm writing to tell you that I'm on a journey
toward that peace and to tell you I'm sorry
about so many things.
I'm sorry I didn't take better care of you,
so you never spent a minute being cold
or scared or sick. I'm sorry I didn't try harder
to find the words to tell you what was feeling.
I'm sorry I never fixed the screen door. I fixed
it now. I'm sorry I ever fought with you.
I'm sorry I didn't apologize more. I was too
proud. I'm sorry I didn't bring you more
compliments on everything you wore and every
way you fixed your hair. I'm sorry I didn't hold
on to you with so much strength that even God
couldn't pull you away...
- kiri minu lemmikfilmist.
esmaspäev, detsember 19, 2005
mis maa see on. siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood.
kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.
mis maa see on? kord öö sööb ära päeva
kord päev on nõnda pikk, et neelab öö
ühtmoodi mõlemad siin mööda lähevad
kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.
mis maa see on? kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult küll inimene siin
ja kes selle valu üks kord kokku korjaks
et tuleks armastus ja lõpeks piin
mis maa see on, kus halastus on ohus.
mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud
kus on siin õiglus, kus rahu kohus
kust õiglust otsima peaks vaevatud
mis maa see on? kaastunne siin on roostes
on roostes häbi südameta rind
siit põgeneda võiksin lausa joostes
kuid miski hoiab tagasi veel mind
mis maa see on, mis saab mind kinni hoida
ja milleta ta seda teeb ma ei tea
ta ju ei kata mind, ta ju ei toida
kuid ometigi endaga ta mind veab
mis maa see on, kas suudan teda mõista
mis maa see on, kas suudan enam olla temata
mis maa see on, kuis ometegi mõista
kõik lapsed jätta emata
ma nägin teda.
ja nüüd on hommik ja ma värisen reaalsusest, mis põikpäiselt väidab mulle, et mu uni oli ebareaalne.
see on tunne nagu oleksin ma uinunud ta kaisus ja ärkanud üksi.
vastik tühjuse ja üksilduse tunne.
argh:/
neljapäev, detsember 15, 2005
teisipäev, detsember 13, 2005
Kirjutan seda kirja Poolas, 180 km enne Poola-Leedu piiri oodates kella 3-e, et Eesti reekajuhid ärkaksid ja saaksin hakata kodu poole liikuma. Selle sama lehega üritasime eelmisest tanklast Eesti rekkade peale saada aga kuidagi ei õnnestunud. Juhtub vahel:D Ma annan sulle selle kirja Tallinnas või vähemalt plaanin anda. Kui homme õhtuks koju jõuan, siis põrutan neljapäeva hommikul Tallinnasse, et sind ja oma ema näha! Sorry käekirja pärast ma pole mitu nädalat eesti keeles kirjutanud. Telekast tuleb Avril Lavigne-i lugu, arva 3x, mis ja kes mulle sellega meenub. M. lubas mulle e-maili teel kõik ära seletada, eks näis, mis sealt tuleb. Aga vahet pole enam, mina olen siin, Poolas:D (loodetavast varsti Eestis), ja tema Ateenas, 1. aug. läheb aastaks sõjaväkke. S. saatis just SMS-i, see näeb välja selline: Well, I really miss Samos and of course spending time with you...I hope you're having great time..kisses! Mina saatsin talle SMS-i üleeile ja alles nüüd suvatses vastata, on alles aeroobikatreener küll sul:) :D Igatahes, selle kirjaga tahan ma paari asja öelda. Esiteks: see on 100% kindel, et me kolime vähemalt aastaks Ateenasse, peaks proovima sinna ülikooli sisse saada, peab hakkama Kreeka keelt õppima! Koos! See sinna kolimine oleks ülihea, üüriksime koos korteri ja tantsiks öö läbi nagu korralikud Kreeka naised kunagi... Teine asi, mida öelda tahtsin: Selle aastavahetuse koha pealt ma hetkel ei tea, ei tea, kas saan raha, muidu oleks ülilahe küll, kuid M.-i ei ole ka siis seal või kui isegi on, siis ma arvan, et iga armeest vaba hetke veedab ta koos oma pere või tüdrukuga. Seda asja peab veel arutama ja vaaama, mis siis lõppude lõpuks saab. Eks näis. Kolmandaks, ja minu arvates ka selle kirja kõige tähtsamaks asjaks on see, et ma tahan sulle öelda kui kallis sa mulle selle lühikese ajaga said. See on lihtsalt uskumatu. Olen suht kinnine inimene ja ei lase eriti kedagi enda südamesse, kuid sina lõid need väravad väga kiiresti lahti ja pugesid märkamatult sisse. Oh you naughty girl! See on minu arvates lihtsalt uskumatu" Nii kiirelt ja nii märkamatult! Super lihtsalt, SINA OLED SUPER! Ja ma armastansind selle eest tohutult! Sina vastik väike Treffnerist! Muahh! Jumala üllatav, et mul selle kõige ütlemiseks niivõrd vähe paberit kulus, tavaliselt ei tule mul sõnad lihtsalt pastakast välja, need tuleb välja imeda või läbi lillede aru saada, sest mul ei ole kerge neid sõnu öelda ega kirjutada. Sa ei kujuta ettegi , kui kiiresti aeg seda kirja kirjutades läheb, lausa linnutiivul.
P.S.Ja teisel pool lehte oli pastakaga suurelt soditud: EESTI
(Leidsin Maarja kirja, suvi 2005)
esmaspäev, detsember 12, 2005
Huvitav...mida sa teed praegu? millest mõtled? mis on su unistused? kas endiselt jätad ööseks muusika vaikselt taustaks mängima...
Ma olen üle saanud ega taha enam ajas tagasi minna. Aga sind mäletan endiselt. Huvitav, kas sina mõtled ka vahel, ja kui siis mida..head, halba? Sa oled tegelikult hea inimene ja oled väga paljuks võimeline, kuid midagi su hinged on katki. Ehk keegi teine oskab aidata, ma ei suutnud.
Läksin eile lambist Otepääle ära, hing lihtsalt tahtis Maarja seltsi...väga hea oli.
--> Nüüd panen pildid siia: www.pilt.ee/stella
pühapäev, detsember 11, 2005
aga see lugu on lihtsalt parim: http://www.zone.ee/stella/The_Cult_-_Painted_On_My_Heart_(Gone_in_60_seconds).mp3
reede, detsember 09, 2005
...arvestustenädal möödub oluliste sündmusteta. Sain täna kaelast viimase töö, mis mul Londoni käimisest oli järele jäänud. Õpetajad teavad seda perioodi muidugi haigusena: tõin neile tõendi perearstilt, et põdesin viirust. Seda nippi soovitas mulle muideks klassijuhataja, et ei tasu selle reisivormiga ja õpetaja allkirjade kogumisega tegeleda, lihtsam ja loogilisem on haigeks jääda.
Halb uudis on aga see, et meil K-ga ei suju kuidagi üldse viimasel ajal. Ma saan aru, et tal on oma probleeme ja seepärast võib vahel äkkilisek muutuda, aga tema ütlused on saanud liiga teravateks viimasel ajal. Täna sööklas olles avastan järsku, et mata konsultatsioon on juba käimas ja hakkasin kiirelt klassi poole liikuma. Teel aga märkasin, et K. istub veel rahulikult laua taga ja diskuteerib millega üle. Tahtsin siis sõbralikult öelda, et kuule, tund käib. Mille peale sain siis midagi valdkonnast a la "ma tean seda ise ka, ja miks sina siis seal pole kui siin targutad". Nojah, inimesed lihtsalt ON erinevad. Ja minu viga on see, et ma muretsen teiste pärast liiga palju.
Aga ok, mis me ikka negatiivsest räägime. Räägime hoopis tänasest õhtust. Plaanis on Ekraan ja film PÖFF'i kavast "Maa ja tuhk" (Earth and Ashes)
Draama2004
Les Films du Lendemain, Afghan Film, France 3 Cinéma
Vana Dastagir ja tema lapselaps Yassin asuvad rännakule läbi kõrbekuiva Afgaani maastiku kaugesse orgu, kus töötab poisi isa. Dastagir peab oma pojale teada andma, et nende küla on pommirünnakuga hävitatud, ainsateks ellujäänuteks tema ja Yassin. Katkematult saadab vanameest mälestus hirmsast ööst, mil kogu tema perekond suri ning väike Yassin kurdiks jäi. Alateadlikult püüab ta kohtumist pojaga edasi lükata kartuses, et kohutavad uudised äratavad tolles viha ja kättemaksusoovi. Teeveerel autoküüti oodates pihib ta oma muresid kohalikule sillavahile, lahkele poodnikule ja salapärasele naisele, kes samuti teel. Kõik nad on ohvrid selles sõjas, mis kusagil väljaspool ekraani ikka veel kestab. Selline lugu.