Väljavõte prostituudi päevikust: Ma teenin 350 šveitsi franki, veetes tund aega ühe mehega. Ma liialdan. Kui me ei arvesta sisse lahtiriietumist, õrnuste teesklemist, millestki iseenesestmõistetavast lobisemist ning riidessepanekut, jääb järele vaid üksteist minutit tegeliku seksuaalakti jaoks.
Üksteist minutit. Maailm keerleb millegi säärase ümber, millele kulub ainult üksteist minutit. Ning selle üheteistkümne minuti pärast 24-tunnises ööpäevas (võttes aluseks, et kõik mehed armatsevad oma abikaasadega iga päev – mis on tegelikult absurdne ning täielik vale) abiellutakse, peetakse peret ülal, lepitakse virisevate lastega, koormatakse end selgitustega, et hilinenud kojusaabumisi välja vabandada, vaadatakse tosinate või sadade kaupa võõraid naisi, kellega unistatakse Genfi järve ääres ringi patseerimisest, ostetakse endale kalleid riideid ning veelgi hinnalisemaid rõivaid oma naistele, makstakse prostituutidele, et nood täidaksid nende elus valitseva tühimiku, teadmata isegi, milles see tühimik seisneb, peetakse üleval hiiglaslikku kosmeetikatööstust, tegeletakse dieedi, spordi, pornograafia, võimuga – ning kui mehed saavad kokku teiste meestega, siis vastupidiselt üldlevinud müüdile ei vestle nad iialgi naistest. Nad räägivad tööst, rahast ja spordist. Meie tsivilisatsiooniga on midagi väga korrast ära.