Heiti Kender, "Lend"

"Ma ei ole halb mees, pigem olen hea mees. Aga kire jaotamine on raske. Jaa, sest lendamine on mu kirg, mu salaunistus. Ma pean saama lennata. Ma tahan igal öösel näha unes lendamist. Hõljuda kõrgelt ja kergelt. "

Heiti Kender, "Lend"
Hea Karjane, 2002.


Esiteks märgiks ära originaalse alguse: "Neile, kes tahavad teada, kuidas see kõik lõpeb: Surusin mehel kätt ja kallistasin kõvasti oma tüdrukut." Pärast neid ridu ei olegi enam soovi otsida üles viimane lehekülg ja uurida seda: autor tabas su mõtted ära:) Vähemalt minu omad, sest ma alustan iga raamatu lugemist viimasest lehest ja alles siis(kindlasti) tuleb esimene ja kõik järgnevad.


/.../"Lend" on arenguromaan, kus ei saada tegijaks, vaid õppijaks ja kogejaks./.../(P.Kruus)


Mõned lõigud sellest raamatust:

"/.../Sel ajal kui ma ütlesin talle, kes ma olen ja et me võiks näiteks, kui ta tahab, minna kuhugi kohvikusse juttu ajama või aega veetma vaatas ta tersaelt mu huuli./.../Kui ma olin lõpetanud ja oma täpselt parajad huuled kokku panin, suunas ta oma pilgu mu silmadele ning ütles vaid ühe sõna - "jah". Jah? Ma tulen tundrast raske saagiga, mu koerad külmusid ära, mu kompass läks katki ja lumetorm tahtis viimase sooja kehast viia, ma tulin läbi tuisu, vedades enda järel raske kelku tema jurtani, ning kui ma siis väsinult ta ette põrandale vajun, küsib ta, kas tee oli raske, ja ma vastan talle lakooniliselt "jaa". Mul ei olnud küll surnud koeri, aga mul oli sama raske teekond."

"Tänaval käies on inimesed nagu magnetid. Just sama poolusega magnetid. Samad poolused on need, mis tõukuvad, vastaspoolused on need, mis tõmbuvad. Tänaval kõndivad inimesed on kõik sama poolusega./.../Armunud on vastaspoolustega. Armastajad on vastaspoolustega."

"Ma pean püüdma uuesti magama jääda. Loen lambaid, et magama jääda. Kui see ei aita, siis pügan terve karja ära, ketran villa lõngaks ja hakkan kuduma. See paneb kohe kindlasti magama."

"/.../Ma tean, mis on ta eesnimi. Perekonnanime ei tea, sest ma pole kunagi küsinud. Ka praegu pole selleks õige aeg. Nimed, milleks üldse praegu nimed. Naine, sa oled õige. Jee. Ja nii edasi, kuni selle kõrvutilamamiseni.
Siis hakkab teine mängi või siis esimese mängu teine osa alapealkirjaga "kiirelt-riide-tsau-koju-mida-kuradit-ma-nüüd-tegin?"."

"Ennast oleks huvitav vaadata. Tõusen voodist ja lähen vannituppa peegli ette. Panen silmad kinni ja tule põlema. Ootan, kuni silmad veidi harjuvad ja ajan nad pilukile nin siis aeglaselt lahti. Palun, kogu teie kehast väljas kogemus. Seisab öösel kell neli teie alasti keha ja naeratab teile. Lehvitame. Teise käega. Naeratame laiemalt. Tuleme peeglile lähemale ja vaatame teraselt oma hambaid. Katkume kulmukarvu. Otsime punne, mida pigistada. Lõpetame selle suu laial irvitamise ja laseme lehvitava käe ka alla. Aitab lollustest. Kui naabrid teada saaks, müüks nad oma korterid maha ja koliks linnast ära."

"Kohvilõhna peale ärkamine on üks magusamaid. Veel magusam on ärgata seksi peale, aga kohvi peale ärkamine on kohe üks magususelt järgmisi."

"Vaatan ennast peeglist.Mees, kes mulle vastu vaatab on prajalt toreda kehaehitusega. Ma tegelesin kooli ajal veidi raskuste tõstmisega ja see jättis noorele arenevale kehale oma jälje. Ilmselt ei pea na enam kunagi spordiga tegelema, sest ma näen okei välja ning milleks asju viimase vindi peale keerata. Ma olen elav inimene, eriline enda olemises, ning astatistliselt küllalt suure tõenäosusega leidub siin ilmas inimene, kellele ma sellisena meeldin. Väga laisk ja vale mõtlemine."

"Punane värv sobib mulle. Punaseid sokke osisin ma end kunagi linnast siniseks. Lihtsalt ei ole punaseid sokke. Või kui on, siis sellised nailonist, mida nähes jalad juba kaugelt karjuma hakkavad, et ei, pole vaja, käime paljajalu./.../"