[25. september]

Käisin õhtul Tallinnas. Mäger kutsus.
Tegelikult tahtsin näha G-it. Ta oli piisavalt külm ega tegelikult tahtnudki mind näha.
Saime kokku Tallinna Reaalkooli juures. Ta lõpetas selle aasta tagasi.
Ta oli seitsmendas taevas oma uuest suhest. Rääkis kui SUPER ta uus naine on. See informatsioon võttis sõnad suust. Mu viimane lootus oli kadunud. Muidugi ma lootsin, et ta luiskas hiljuti saadetus sõnumis oma eluarmastusest. Aga näe...
Teadmine, et tegu on tõe mitte üritamisega äratada minus armukadedust, tegi veelgi rohkem liiga.
Ma ei julgenud teda kallistada. Ta tundus korraga nii võõras. Rääkimata sellest, et öelda, mida ma tunnen.
Kui halb on mula olla...jubedalt halb ikka.
Me saame tagasi kõik, mis me oleme andnud/teinud. Minu kord kogeda kõike seda sama, mida tema kannatas kunagi mu pärast.

Ma olin täna nõrk ja hoidsin suu kinni. Ma ootan aasta ja loodan, et see on piisav aega selleks, et see jube unenägu oleks läinud.
Ma unistan, tead millest? Et näha teda unes, sest uned on nii reaalsed. Ma oleksin saanud näiteks kallistada teda või sasistada taas ta juukseid, näha ta armsat ning kohati tobedat naeratust.
G. on see, keda ma õigel ajal ei märganud ja oskasin hinnata alles siis, kui ilma jäin.
Mul on häbi.

(väljavõte vanast päevikust)