Väljavõte prostituudi päevikust: Ma teenin 350 šveitsi franki, veetes tund aega ühe mehega. Ma liialdan. Kui me ei arvesta sisse lahtiriietumist, õrnuste teesklemist, millestki iseenesestmõistetavast lobisemist ning riidessepanekut, jääb järele vaid üksteist minutit tegeliku seksuaalakti jaoks.
Üksteist minutit. Maailm keerleb millegi säärase ümber, millele kulub ainult üksteist minutit. Ning selle üheteistkümne minuti pärast 24-tunnises ööpäevas (võttes aluseks, et kõik mehed armatsevad oma abikaasadega iga päev – mis on tegelikult absurdne ning täielik vale) abiellutakse, peetakse peret ülal, lepitakse virisevate lastega, koormatakse end selgitustega, et hilinenud kojusaabumisi välja vabandada, vaadatakse tosinate või sadade kaupa võõraid naisi, kellega unistatakse Genfi järve ääres ringi patseerimisest, ostetakse endale kalleid riideid ning veelgi hinnalisemaid rõivaid oma naistele, makstakse prostituutidele, et nood täidaksid nende elus valitseva tühimiku, teadmata isegi, milles see tühimik seisneb, peetakse üleval hiiglaslikku kosmeetikatööstust, tegeletakse dieedi, spordi, pornograafia, võimuga – ning kui mehed saavad kokku teiste meestega, siis vastupidiselt üldlevinud müüdile ei vestle nad iialgi naistest. Nad räägivad tööst, rahast ja spordist. Meie tsivilisatsiooniga on midagi väga korrast ära.

nädalavahetuse saarel

kõige vahvam sõbrannalaps Grete:)

Eesti lipp paistis

Saaremaa nähtud

minu põnev vastlapäev

Aga sina, sina tahtsid ka vastlaid, nagu kõigil teistelgi. Kuklid ja kelgutamine ja punased põsed ning külm nina. Nagu kõigil teistel. Sõidad bussis ja kuulad ahnelt, neid võõraid tütarlapsi sõpradele helistamas, et ikka tuleks suurem kamp liugu laskma. Sa tahaksid ka, aga sinu telefon vaikib. Ning tema oma on hoopiski väljas. Ja siis sa kuulad kuidas teised kurdavad vastlakuklite üledoosi peale. Aga sina tahaksid ka, et oleks lausa paha, kuid nii hea olla.
Ning järjekordselt jääd lootma järgmise aasta peale. Ehk tuleb parem.
Kuid kummelitee, see aitab. Ja suhkur selle sees teeb elu pisut magusamaks.
Elagu!


U knew how to bring me up, u always did.

Mul oli ka valentinipäev. Ja minu kordumatu oskus teha piisavalt veidraid kingitusi. Seekord siis väike loorberipuu (Lauru nobilis) valges potis.


On olemas kahte tüüpi kingitusi: ühed, millega seotakse kinni, ja teised, millega ostetakse ennast lahti.

Head Valentinipäeva!
Alati Teie realist,
Tatjana

see oli päris ammu kõik, mul vahel tuled meelde
kas meeleolu üleval mul hoida proovisid
ei küsinud niisama aga vihjasid, et meeldin
ja mina pime siis ei näin'd, sa tõesti hoolisid

kuid helistasid nüüd sa mulle, igaks juhuks küsid
kas lõunale koos sinuga ma valmis tulema
sa vastasid kui küsisin kus nüüd see mõte tuli
et vaadates mu kardiogrammi, ja masin soovitas.

H.Kender

tubli päev

Tere! Mina olengi see tubli tütarlaps Tanja, kes käis täna K Õ I K I D E S praktikumited ja loengutes.
Hetkel on käimas viimane, piin ja vaev "informaatika" nime all. Istun ja mõtlen: kas minna ära või minna ära. Aga paraku on laiskus suur ja nii ma istungi siin juba tund ja 16 minutit. Kuulan muusikat, vaatan kuidas Joonas siin kõrval joonestab, räägin Anniga, mõtlen oma hingeelule.
Olen täna terve päev mõelnud sellele, kas olen õnnelik, ja kui olen, siis kas väga õnnelik või pisut. Ja üleüldse, kuidas saaks õnne mõõta? Kas see on ehk võrdväärne keskmise päevase naeratuste arvuga? Samas, iga inimese puhul see ei kehti. Näiteks Heiki naeratab väga harva, aga see-eest on nendel hetkel palju suurem väärtus.
Seega naeratus pole näitaja. Mis siis on?
Joonas pakkus, et õnne saab kontrollida nõnda, et paned inimesele peegli näo ette ja kui ta naeratab, siis on tegu õnneliku isendiga. Aga mis siis kui see on pigem hüsteeriline naer, mida kutsus esile oma äramagatud näo pilt?:) Nii, see ei kõlba ka. Ideid?